Elina Nechayeva tegi oma etteaste suurepäraselt: hääl on tal võimas, ta on imeilus, kena oli teda vaadata! Jääb loota, et ta leiab oma Andrew Lloyd Webberi – siis võiks ta karjäär kujuneda selliseks nagu Sarah Brightmanil. (Võib-olla oleks võinud finaalis olla veel mingi väike üllatus, sest uhke kleit, mis võttis esimesel nägemisel hinge kinni, oli täpselt samasugune ka lõppvõistlusel.)
Kahtlemata oli seal aga veel väga häid lauljaid. Näiteks Albaania meessolist – täitsa fantastika, missugune häälematerjal, ta võiks olla ükskõik millise maailmakuulsa ansambli solist.
Muide, paljud videod olid huvitavamad, kui laulu lahendus laval. Leedu laul meeldis mulle väga just videona: see oli armsalt tehtud ja ta ka laulis kenasti; laval jäi ta minu meelest kahvatumaks, eriti poolfinaalis, kuigi sai kokkuvõttes hea koha.
Norra puhul oli aga täiesti uskumatu ka see, mida nad laval tegid: kõik need animamomendid, mille juures oli Rybak sedavõrd osav, et jäi mulje, nagu oleks tegu videosalvestise kokkumänguga. Üliefektne lavalahendus oli Moldoval. Fantastiline liikumine ja vaimukas režii – vahepeal oli tunne, nagu oleks lavastaja David Copperfield! – kippus juba varjutama laulu, mis oli ka päris armas. Nii et oli nii vormi kui ka sisu.
Lõppkokkuvõttes tuleb aga lähtuda sellest, et tegemist pole kolmanda maailmasõjaga, vaid meelelahutusliku muusikaprogrammiga, mille juurde muu hulgas käivadki väikesed vihapursked – et kuidas see nüüd nii on ja miks ta teistmoodi ei ole!“
Kommentaarid