Loomulik, et ratastoolis vanemat teiste ees häbenetakse, Kui ühiskond suudaks teistele lastele selgeks teha, et puue pole mingi häbiasi ja lapsi ei narritaks, ega siis lapsedki häbeneks...
Invaliidist vanemad , inetud vanemad või kehvalt riides vanemad peaksid ise aru saama, et lapsed on äärmiselt julmad, nad hakkavad kohe halvustama ja tõrjuma nende lapsi. Et oma lapsi säästa, et nad oleksid koolis võrdsed, sellepärast peaksid need vanemad hoiduma oma lastega kooli ja mujal kaasa minemast. See muserdab lapse hinge kogu eluks, see on ju sinu laps - säästa siis teda teiste pilkamisest. Minu isa-ema olid terved, aga riietusid maainimestena lihtsalt ja mul oli heameel, et nad koolipidudele eriti ei kippunud. Vaarikul oli lapsena jumala normaalne häbeneda teiste laste ees.
Ja nüüd meenub mulle meie ratastooli-Tiia, kelle puhul öeldi avalikult välja, et lapsed ei taha/saa tema juures elada, sest häbenevad teda...Seda ütles kas Tiia meheema või sotsiaaltöötaja, ei mäleta. Tegelikult võib öelda, et lapsena häbenevad oma invaliidseid vanemaid enamus lapsi. Mina ise näiteks koguni oma ema kunstsilma...
jah,mõistan teid.Ka minul on oma hingevalu.Ma pole kunagi näinud oma pärisema,kuigi ta on elus.Lihtsalt nii on läinud. Minu saatus....Ja ma ei saa kunagi sellest üle. Teil on küll teine olukord,kuid mõitan seda väga hästi ja tean,kui valus see kõik võib olla.
Puuetega vanematest ja nende lastest tuleks palju rohkem kirjutada. Eanamasti nad kohanevad ja lepivad, kuid siiski jääb küsimus lapse hinge "miks mina? Miks mina pean oma emmet-issit aitama, kuid teistel lastel on hoopis teisiti?" Olen pimeda ühekelise isa laps. Mida tegi ema? Armastas teda. Mehe invaliidsus ei mõjuanud tema vaimujõudu, ta oli isegi EPÜ Tartu õppe-tootmiskombinaadi direktor. Oskas ülesandeid delegeerida, andis kustumatu panuse pimedate elu parendamiseks. Aga mina, laps? Oma unistuse isast, kes viiks mind sõitma, suusatama, matkama vaibus padjanutuks.
Tema oli Erich Part. Olen tegelikult tänu isale heaks ja kaastundlikuks inimeseks kujunenud, tema kirjanikuanne on minus realiseerunud. Soovi korral võib lugeda mu raamatut "Väike suverapsoodia", kus fantaasia ja faktid koos.
direktor oli Nikolai Ofitserov. Neid aastaid on kajastanud pime ajaloolane Aldo Kals monograafias "Eesti pimedad muusikud": (muide, Kals oli kunagi mitte väga ammu Aasta Isa)
ja ei saagi nüüd aru. tahaks lugeda, aga raha maksta ei taha. siis teine väide on, et seda ei tahagi lugeda. siis ongi ju hästi, et tasuline on. väga hästi. sa ei saagi lugeda ja keegi ei saa sinu senti ka endale. elu ilus. mine välja ja ära loe ega nuta, et lugeda ei saa.
Minu meelest võib selline häbenemistunne olla täiesti normaalne ja õige, tinglikult, sest see oli/on ühikondliku moraali osaks. Keegi ei saa elada ühiskondlikust moraalist täiesti väljaspool (v.a muu täielikku moraalset puhtust taotlevad ja ühiskonnast eraldunud mungad või ühiskonnast loobunud või väljatõugatud, kellest saavad asotsiaalid), st inimene indiviidina ei kanna süüd, sest tema moraaliteadvus ei ole väljakujunenud tema tahtel, see kujundatatakse ja kujuneb ümbritseva ühiskondliku moraali abil. Häbenemisest tekkinud süütunne aga võib näidata, et õige moraal on kirjutatud inimese südamesse, see on seal varjul ja ootab õiget hetke maksvuselepääsemiseks ning inimene võib olla sattunud kujutletava kuriteo seisundisse (so seisund, mis on ehitatud väärkujutluse abil õigele moraalsele vundamendile). Selle tõendiks võib olla ka tänane artikkel. Me kõik saame muuta ühiskondlikku moraali, seega suhtumist puude käes kannatavatesse inimestesse ning vabaneda ettekujutletavatest kuritegudest ja nende toimepanemisest. Mida rohkem puudega inimesi on sotsiaalselt aktiivsesse avalikku kaasatud võrdselt mittepuudelistega, seda enam saab ühiskondlik moraal nö terveneda, sh inimesed vabaneda kujutletavate kuritegude kammitsaist.
Ei tervene jah,kuniks riiklikel tasemeil ei hakata piire sättima...Nagu Hiina,kes praakis välja mittemoraalsed eurolaulu-esinemised või Venemaa, kes EI SOOSI homosid või Mehhiko, kus ei tohi õpilasel olla tätoveeringut jne.jne.
KOMMENTAARID (29)