RAHUL: Kui Andruselt küsida, kas tal jäi emale midagi ütlemata, tuleb kiire vastus: „Ei. Kõik sai öeldud. Ka see lause: „Ema, ma armastan Sind!““
Inimesed
12. mai 2018, 00:01

Andrus Vaarik: "Ema eluterve suhtumine surma õpetas mind elama." (29)

„Mäletan väga selgelt, kuidas ma häbenesin oma invaliidist ema. Läksime mööda Harku tänavat Nõmme turule ja ütlesin talle, et ära räägi, sest oli aru saada, et tal on kõnehäire. Mille peale ema küsis: „Kas sa häbened mind?“ Täiesti selgelt ja perfektselt. Mul on sellest ütlemisest tänase päevani kohutav süümekas. Kuigi lapse mõttes oli see loomulik reaktsioon, sa ei taha ju olla erinev, tahad olla normaalne,“ meenutab näitleja Andrus Vaarik ilma igasuguse valehäbita ühte seika oma elus, mille ta mälust parema meelega kustutaks. Aga ei saa. Sest Andrus, kes tähistab esmaspäeval oma 60. sünnipäeva, armastas oma ema väga. 

„Mäletan väga selgelt, kuidas ma häbenesin oma invaliidist ema. Läksime mööda Harku tänavat Nõmme turule ja ütlesin talle, et ära räägi, sest oli aru saada, et tal on kõnehäire. Mille peale ema küsis: „Kas sa häbened mind?“ Täiesti selgelt ja perfektselt. Mul on sellest ütlemisest tänase päevani kohutav süümekas. Kuigi lapse mõttes oli see loomulik reaktsioon, sa ei taha ju olla erinev, tahad olla normaalne,“ meenutab näitleja Andrus Vaarik ilma igasuguse valehäbita ühte seika oma elus, mille ta mälust parema meelega kustutaks. Aga ei saa. Sest Andrus, kes tähistab esmaspäeval oma 60. sünnipäeva, armastas oma ema väga. 

Homme, emadepäeval, jääb tal lillekimp emale küll viimata, sest ema lahkus siit ilmast kaheksa aastat tagasi. Ja jääb see kimp viimata ka hauale, sest tema tuhk on puistatud Paatsalu lahte. „See oli tema enda soov. Ta ütles: „Kui ma suren, viska ka mind sinna poisi ja isa juurde.“ Poisi all mõtles ta mu nooremat ja varalahkunud venda Madist.“

Andruse ema Hilja oli 45aastane, kui teda tabas insult. „Ta kaotas kõnevõime, parem pool lakkas töötamast ja emast kaheksa aastat noorem isa pani otsekohe naabrinaisega putku. Omal ajal tundus see andestamatu, aga nüüd, 60aastaselt, ma mõtlen, et mul on elada üks elu. Mida ma ise teeksin sellises situatsioonis? Ma tahaks uskuda, et isa oli armunud…“ mõtiskleb Andrus. Lisades hiljem, et ema ei andestanud isale kuni oma elu lõpuni.

„Ema oli selle ajani, kui ta sai insuldi, mõnes mõttes ikka proua. Tal polnud küll kõrgharidust, aga ta oli lõpetanud Mõdriku kodumajanduskooli Virumaal, ta valdas raamatupidamist, oli toidupoe juhataja, mis tollal oli peen amet, ja ta väitis, et oli Tallinnas esimene naine, kellel oli oma auto – vana Moskvitš. Ma arvan, et selle autoga ta eluvõõra ja kaheksa aastat noorema Rapla poisi ära võluski,“ muigab Andrus. 

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99