on kaasa toonud uue probleemi. Kuna looduslik valik ei toimi siis kokku ei saa sugugi mitte kõige tervem munarak ja spermatosoid. Ja nii ongi inimesed järjest haigemad.
Jälle üks tark, kes arvab midagi teadvat. Darwini järgi peaks munarakuni jõudma kõige edukam ja tugevam spermatosoid, aga siinkohal jäetakse kõrvale õnneliku juhuse võimalus. Tegelik elu on aga hoopis midagi muud. S.t võibolla pool seemnevedelikku, milles need kõige tugevamad tegelased peaksid munaraku poole startima ja lõpuks kogu maratoni võitma, lastakse omaniku poolt hoopiski kemmergupotist alla (tehakse nö napikat) ning munarakuni saavadki vaid need, kel poleks olnud piisavalt jõudu, et end nende kemmergupotti sattunud tugevamate grupiga samas tempos hoida, kuid kel oli piisavalt õnne, et sattuda õigel ajal õigesse kohta. Mitte terve spermatosoid ei satugi munarakuni ning lisaks ei ole ta viljastamiseks piisav. Spermatosoididest on aga suur osa tavaliselt defektsed jne, kuid kui pead silmas haiguseid, siis selles osas mängib rolli siiski DNA, kelle vahele spermatosoidi või munaraku kehvema kvaliteedi osas ei saa tingimata tõmmata võrdusmärki. Nii, et kodanik võiks endale teatud asjad enne selgeks teha, kui jälle jama tuleb ajama. See tundub sellise vana inimese lalinana, et kunagi olid kõik terved ja nüüd vastupidi. Vaat ikka ei olnud küll, inimeste keskmine eluiga kasvab iga päev. Kui tutvud kunstliku viljastamise teel saadud laste statistikaga, siis ei ole need inimesed küll kuidagi suuremate vigadega kui loomulikul teel saadud lapsed. Sinu jutust jääb arusaam nagu oleks tegu mingite monstrumitega, kuid tegelikult on need lapsed kõige oodatumad lapsed üldse siin ilmas. Pane oma molu kinni ja ela oma kiviajas vaikselt edasi.
katsekalaasis saavad kokku parimad isendid. Halvimad ellimineeritakse suurendusklaasi all. Oled ju lugenud, või vähemasti kuulnud: "Jumalaema kirik Pariisis", tegevus 1482...Quasimodo?...no kust küll ometi, kui siis ei antud vigasele geenile võimalust? Äkki ikka anti, kui ISEGI suurendusklaas puudulikuks osutus? Vist siis suurendusklaas vähe armulikum, kui taevaste haiglane huumor? Anna andes, taevane ISA!
Tõesti, need, kes pole probleemiga kokku puutunud, ei kujuta ette, kui raske see teekond on. Füüsiliselt ja hingeliselt kohutavalt raske.., samas pead tööl käima ja pidevalt konkurentsivõimeline olema. Oledki, kuid mõtted on mujal ja väsimus suur... Väga tervitatav raamat ! Sellest teemast on vaja rääkida, et need, kes seisavad sarnase teelahkme alguses, saaks julgust ja tuge.Loen kindlasti seda raamatut. Jõudu kõigile !
Kole on neid halvustavaid kommentaare lugeda. Tegu on tegelikult probleemiga, mis elab vägagi meie keskel ja millest tulebki rääkida. Paljud muidu terved inimesed ei oska arvatagi, et neil võib olla järelkasvu saamisega probleeme, kuna kõik näitajad on sageli ideaalilähedased, seda nii mehel kui naisel. Mõnikord on läinud esimese lapse saamine väga edukalt ning mõne aasta möödudes on arusaamatu, kuidas nüüd äkki lapsi enam ei saa. Kui otsustatakse viimase õlekõrre ehk kunstliku viljastamise kasuks, kaasneb sellegagi omaette tragöödia. Esiteks on see naise kehale suur šokk ning psühholoogiliselt paneb matsu nii naisele kui mehele. Väga harva õnnestub kunstlik viljastamine kohe esimesel katsel ning iga ebaõnnestumine suurendab masendust, kurvastab, purustab lootused ning ootused jne. Inimesed, kes ei puutu asjaga kokku, võiksid oma halvustavad kommentaarid endale hoida või siis vähemalt kommenteerida oma pärisnime alt. Kunstliku viljastamise läbi lapse saamise teekond on raske, kõige enam hingeliselt. Mida enam sellest räägitakse, seda rohkem vabastatakse sellise murega inimesed koormast, kus peljatakse sõprade, sugulaste, tuttavate pidevaid küsimusi, arvamusi jne. Edu kõigile, kes seda rada läbivad või tänaseks läbinud on...
Hästi öeldud, Heinar. Oleme ise seda teed käinud hetkel 7 aastat ja eelmisel nädalal saime uudise, et asi liigub esimest korda positiivses suunas. On küll alles 2 nädal, aga loodame, et lõpuks kõik läheb lõpuni õnneks. Kes seda teed ei ole käinud, ei tea mida selline asi ette kujutab. Meie puhul on see tähendanud 7 aastat, mitmeid operatsioone (üks neist väga tõsine), kümneid viljastamisi jne jne. Kõik kes seda teed käivad, neile jõudu ja jaksu. Alla ei tohi anda!
Just, sellest peab rääkima! Et ei tekiks neid olukordi, kus sa oled just arstilt järjekordse halva uudise saanud ja teised kõrval aina urgitsevad, et millal siis teil laps tuleb. Jube haiget teeb. Ja viljatusprobleemid puudutavad kuni iga 4.paari! See ei ole midagi nii haruldane. Kõigi meie tutvusringkonnas on keegi sellise probleemi ja üleelamisega.
probleeme oleks vähem kui ikka lapsed ei võiks/saaks teismelisena seksida. Ei ole need tabletid nii süütud midagi. Minu sõbrannade tütred kõik rasestusid ikka viljakusravi abil, kolm paari kaksikuid ka, praegu 22 aastasel töökaaslasel kolmas elukaaslane alates 16 eluaastast.
sama avameelselt võiks rääkida oma ema teekonnast läbi pika abielu vägivallatsejaga. mina emana oleksin kohutavalt solvunud, kui mu tütar sellise isaga koostööd teeks ja teda avalikult hukka ei mõistaks. jõhkralt vägivaldsest perest tulnud laps kannab vägivalda enamasti edasi ka oma lastele, elame-näeme. ei usu kahjuks, et sellisest perest sai kasvada terve närvikavaga laps.
KOMMENTAARID (21)