MARILYN JURMANI BLOGI | Mul ei ole vaja paljaste tissidega miinimumpalga eest nalja teha (56)

Psühholoogi kutseks on vaja veidi rohkem, kui lihtsalt kolme aastat ülikoolis. Lisaks pole ma üldse kindel, kas see on see, mida ma soovin elu lõpuni teha. Ma ei ole üldse kindel, kas maailmas on olemas midagi nii vägevat, mida ma soovin elu lõpuni iga päev teha – peale Rumiga aja veetmise ja noh, võibolla ka jäätise söömise.

Vahel ma tunnen ennast imelikuna, et nagu ma peaksin välja mõtlema ühe asja, mida ma pean tegema iga päev üheksast viieni. Aga see ei tundu mulle loogiline. Maailmas on niipalju lahedaid ja huvitavaid asju, miks ma pean valima ainult ühe. Sest et teised teevad nii? Sest et asjad käivad nii?

Maailmas ei ole ka ühtegi seadust, mis keelaks mind end näitlejaks kutsuda, kuigi ma ei ole juba aastaid näidelnud (kui välja arvata mõned teleseriaalid ja multikate dubleerimised). Paar päeva tagasi mulle helistati ja pakuti rolli ühte eesti filmi. Küsimusega, et kas sa näitled ka veel? No ma ei tea, otseselt vist ei näitle, aga ma võin, kui on tore roll. Et olla meisterlik näitleja, peaksin tegelema näitlemise ja enda arendamisega selles vallas, iga päev. Seda ma ei tee, seega minu limiit on arvatavasti see, et ma võin mängida iseennast või siis kuskil, kus lavastaja viitsib minuga tõsisemalt tegeleda.

Ma lugesin antud rolli läbi ja rääkisin Jannoga, et mis tema arvab ja Janno küsis, kas sul on seda vaja? Kas mul on seda vaja? Ma solvusin. Tekkis selline tunne, et kas Janno ei tunne mind, ma olen ju näitleja, muidugi mul on seda vaja. Läksin duši alla ja lihtsalt istusin seal, Janno küsimus peas keerlemas, kas mul on seda vaja? Jõudsin arusaamisele, et ei ole vaja. Tegelikult ei ole vaja. Kui paljusid asju ma teen sellepärast, et mul on tunne, nagu ma peaksin, nagu ma oleksin kellelegi seda võlgu, ma olen ju näitleja, aga tegelikult mul ei ole vaja paljaste tissidega miinimumpalga eest nalja teha. Millal see üldse tundus normaalne?

Mul ei ole komplekse ja minu poolest võivad kõik maailma naised paljaste nibudega ringi jalutada, nii palju kui soovivad. Ja mulle meeldib nalja teha. Ja mulle meeldib näidelda. Aga kas ma vajan seda? Ei vaja. Ma teeksin seda rõõmuga ja ma olen väga töökas, väga, ükskõik, mis ma ette võtan, aga Jannol on õigus, mul ei ole seda vaja. Hetkel ei ole.

Hetkel on mul peas teised mõtted ja raske südamega, kuid siiski, peab näitlemine kas ootama või lahkuma. Hetkel ma unistan enda joogastuudiost ja sellest, kuidas ühe inimese haaval saan kaasa aidata maailma õnnelikumaks muutmisele.

Sellel nädalal on kogu mu aja hõivanud jooga. Jooga ja Instagram. Korraldan Instagramis sellist mängu, kus iga päev postitatakse endast pilt mingis joogapoosis. Sellel mängul on 4 korraldajat, mina kaasa arvatud, kes elavad kõik erinevates riikides, ja ka erinevatest riikidest pärit sponsorid, kes panevad välja auhindu ja osalejad, kes on samuti üle maailma.

Kui päris aus olla, siis mulle väga meeldib see globaliseerumine, kuna see annab võimaluse leida sarnase mõtteviisiga inimesi vaatamata nende usule, rassile, soole ja mis iganes muudele tähelepanekutele (paljaste nibudega või mitte). Ma olen leidnud nii palju uusi tutvusi, kellega jagada oma armastust jooga vastu. See on selline huvitav nähtus, et lapsena on sõprade leidmine nii loomulik ja tavaline, kuid täiskasvanuna uue sõpruse loomine tundub kuidagi keeruline, kui mitte isegi pingutatud. Lapsena võtsin lihtsalt kellelgi käest kinni ja see oligi mu uus parim sõber. Igatahes olen üha rohkem ja rohkem proovinud hakata Instagrami kasutama sel moel, miks see tegelikult loodi – sotsiaalsel eesmärgil, sotsialiseerudes erinevate kasutajatega, kellel on minuga sarnased huvid.

Ma olen otsustanud teha rahu selle igavese enda ameti kaudu iseloomustamise. Ma ei ole psühholoog, näitleja, laulja, joogaõpetaja ega kirjanik. Ja samas ma olen kõiki neid asju. Ma olen ema, naine ja inimene, aga see ei defineeri mind. Seega, kui tohib, siis ma lihtsalt voolaks läbi elu teisi innustades, olles lahke ja andes endast parima ja nautides iga lainet.