Ave Nahkur: „La Gomeral pätte ei ole, me võime uksed lahti jätta. Meil oled nagu vanajumala selja taga.“ (35)

„Meie küla eitede“ sarja autor Ave Nahkur on La Gomeral elanud nüüd juba kaks talve. Aeg on läinud nagu nipsti. „Ega ma ikka ei jaga neid süsteeme,“ tunnistab ta otsekoheselt. Lõunamaine bürokraatia, mañana-kultuur ja suurema osa kohalike umbkeelsus panevad vahel kukalt kratsima. Kuid elu Kanaaride suuruselt kuuendal saarel on sellegipoolest nagu lill ning kunstnik kinnitab, et ei ole sinnakolimist kordagi kahetsenud.

„Me oleme oma külas ainsad välismaalased,“ räägib Ave. Meie all peab ta silmas ennast, elukaaslast Impsi (Imret) ning poeg Rudolfit.

„Meie küla kohalikud inimesed on siuksed kitsekasvatajad,“ selgitab ta, lisades, et neilt saab head juustu. Ja veini… „Nad ei ole eriti haritud inimesed, mitte just kõige teravamad pliiatsid.“ Ave naerab nakatavalt. „Välja arvatud naabritädi Angelita, kes on advokaat. Lisaks on nad kõik seal padukatoliiklased. Angelita saadab nad juba sellepärast kuu peale, et on maausku nagu meie. Ainuke oma suguvõsas.“ Päris hull ketserlus sellisel maal.

„Ta on ikka selline väike saar,“ noogutab Ave, „selles mõttes, et umbne. Väiksed totakate külad on meil täitsa olemas.“ Saare suuremates kuurortides on seltskond rahvusvahelisem ja ilmale avatum („seal on igasugu luusereid, see on mingi kuradi hipide saar“), kuid pisikestes külades võõramaalasena ennast kohaliku südamesse sulatada eeldab imet.