Inimesed

BAARI-MADISE BLOGI | Ma poleks õige gei-flamingo, kui ei kiruks või plaksutaks kaasa Eurovisionile (8)

Anu Saagim, 8. mai 2018, 15:07
Madis Räästas ehk Baari-MadisFoto: Instagram
"Ma olen fame whore!" Just selliste sõnadega alustas Õhtulehe veergudel möödunud nädalal oma blogiga Madis Räästas ehk Baari-Madis.

Kes ei mäleta enam, kellest täpsemalt jutt käib, siis lühikese meeldetuletuse leiad SIIT! 

Madis Räästas ehk Baari-Madis

Samal teemal

Ma ei oleks õige gay-flamingo, kui ei kiruks, viriseks või siis plaksutaks kaasa Eurovisionile. Ja loomulikult pole ka see aasta erand, kus tahaks oma arvamuse välja hõisata. Ja tänavune trall tekitas minus sama palju küsimusi, kui see Tiit Ojasoo lavastatud õudusfilm Eesti vabariigi sünnipäeval.

Oh, see Eurovisioni aasta on taas nagu sürrealism, modernism ja pohhuism, mis tikitud sügavasse noodiritta, kus sõnade sisu tuleb otsida ridade vahelt ja kaasalaulmiseks peab lausa guugeldama, et  sõnadest miskitmoodigi sotti saada. Kultuur ja kunst kuulub küll rahvale, kuid Eurovision on kui Õllesummer, kus peaks saama jaurata ja lauludele kaasa hõisata. Kahjuks "Eesti laulu" korraldajad otsivad ikka veel Arvo Pärti, keda esindama saata.

Aga õnneks seekord õige laul võitis! Hurraa!

Siis, kui Juhan Paadam tegi eurot, olid lood lõbusad ja kaasahaaravad, selline hea rootsi euro-pop. Ja show'gi oli kütkestav ega tekitanud liigseid küsimusi. Alati oli 2QS tüübid finaalis, Ivar Must kirjutas vahvaid laule. Kõik oligi rõõmus pillerkaar. Ja Eesti laulud olid lõppvõistluse edetabeli tipus, kui punktid ära pandi. Ma igatsen seda Paadami-ajastut! Vikerkaarevärvides rahvapidu!

Mmart NormetFoto: Stanislav Moshkov

Nüüd, kus Eurovisionist on saanud meil "Eesti laul", siis seda head sülti on jäänud vähemaks. Ei suuda ma bändide nimesid hääldada, ega kuhugi kategooriasse panna stiili, mida nood viljelevad. On ka väga palju erandeid ja aeg-ajalt satub sinna miksi ka klassikalist tüüpi eurolaul. Kuid tunnistan, et Eesti Laulu võidupalad on mulle meeldinud, kuid kahju, et me iga aasta finaali ei jõua. Ma plaksutan ka käsi selle peale, et ERR on suutnud tuua võistluse stuudiost välja rahvani ja me saame rohkem osa võtta melust. Aga kas süüdistada laulu või siis dramaatiliset VÄGA ÜLE PINGUTATUD produktsiooni, et me viimasteks oleme jäänud, see on suur küsimärk. 

Jüri Pootsmanni masturbeerimine kaartidega oli tõesti arusaamatu mitte ainult minu, vaid terve Euroopa jaoks. Lugu meeldis, aga lisati miskipärast 100 grammi jamesbondilikku sarmi, Olympic Casino visuaalid ning mõttetult palju käega vispeldamist. Milleks?

"Eesti laul 2017" Foto: Stanislav Moshkov

Lihtsuses peitub võlu, et võita või rahvale meelde jääda. Ilus oli eelmise aasta Portugali laul, ka Oti meloodiline "Kuula" esitus oli võrratu. Elina Borni emotsionaalne pisar pani ka kõige külmema inimese niuksuma. Näiteid on palju, kus tuldi lavale, lauldi lugu ära, kummardati ja hõisati vigases inglise keeles "Thank you!". Ma tahan ja tõesti soovin, et meie Elina sel aastal lihtsalt laulaks.

Kuid vanajumal üritas ka sel aastal vingerpussi mängida. Meil pole raha, et kleidi-show'd teha! See ei ole moe-show!  Vahepeal oli juba oht, et nüüd pannakse sinna viis tantsijat taha ja tehakse Tammsaare "Tõest ja õigusest" inspireeritud tapatalgutants. EAS ka toetada ei tahtnud, sest neile meeldivad palju "kindlamate" projektide rahastamised, näiteks nagu kajakate sittumisplatside laiendamine ja e-projektid, mille sisust keegi mõhkugi aru ei saa. 

Let the "La forza" be with you! Igatahes ootan poolfinaali suure põnevusega.  

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee