„Eve Kivi on praeguseks grand old lady, aga omaoodi on ta ikkagi forever young. Ma ei tea, mis substantse ta pruugib, võib-olla noorte meeste verd, igatahes püsib ta väga heas vormis,” naljatleb Maimik.
Andres sõnab, et peab Eve enda sõbraks. „Me kohtusime väga ammu Svetlogorski filmifestivalil, kus meie film oli võistlusprogrammis ja tema žüriis. Nende kuue mälestusväärse päeva jooksul meie suhted lähenesid,” meenutab Maimik. Mees sattus isegi Evega koos mullivanni. „Eve Kivi klatšis kõiki omaaegseid diivasid, eesotsas Alla Pugatšovaga, kes sai endale hõberebasekasuka alles pärast Eve Kivi ja pabistas hirmsasti selle pärast, et keegi selle ära varastab.”
„Eve Kivi oskas omal ajal suuri žeste, mis olid Nõukogude kinos staari tunnuseks. Ta oskas promeneerida, võtta poose, vaadata, et kõikide tähelepanu ruumis oleks temale suunatud, oodata alati auto kõrval, et keegi avaks talle ukse,” räägib Andres, et Kivil oli oskus väikseid olukordi suureks mängida.
„Mind kütkestas tema sulnis vanaaegne sarm. Tean väga häid naisfilminäitlejaid, isegi Evest veidikene paremaid näitlejaid, aga kellelgi pole sellist staarilikku elust suuremat hõllandust juurde liidetud,” lausub režissöör.
Maimik ütleb, et filminäitleja on amet, aga diivaks olemine roll, mida tuleb kehastada. „Eve õppis selle ära nõukogude filmi olelusvõitluses. Ega ta tee ei ole võib-olla kõige sirgem olnud,” konstateerib Maimik.
„Olen Evega koos teinud ka paar reklaami, filmitegijale on diivaga koos töötamine ühest küljest suur au, teisalt suur nuhtlus. Filmistaar ei valmistu nii, et tehakse meik ja soeng, vaid ta võtab oma aja, milleks on kaks tundi. Tal peab olema õige meik, silmaläige, kõik peab olema viimase vindini välja timmitud. Filmistaaril on ka sada häda, näiteks on ruum liiga jahe, valgus valest suunast, grimm ei ole õigel ajal õiges kohas. Tema ümber peab sibin-sabin olema ning kõigi tähelepanu peaks olema temale suunatud,” sõnab Andres.
Kommentaarid