Käsitööõlle valmistaja piirikaubanduse mõjust: "Kui sul on Lätist toodud õlut külmkapp täis, siis sa ei lähe poodi vaatama, mis seal põnevat on." (36)

Nädalavahetusel toimunud käsitööõllede festivalil oli kohal ka Lehe pruulikoja omanik ja pruulmeister Tarmo Tali, kes rääkis Eesti õlleturust ja sellest, kuidas aktsiis, seadus ja suurettevõtjad väiketootjaid mõjutavad. 

Kui suur osa Eesti õlleturust kuulub väikepruulikodadele?

Täpseid arvutusi ei ole tehtud, aga me arvame, et kusagil 1% kogu turust on Eestis valmistatud käsitööõlle käes.

Ühel hetkel hakkasid ka suurettevõtjad Saku ja A. Le Coq valmistama tooteid, mis sarnased kästiööõlledele. Kuidas see teie tegevust mõjutanud on?

Väga palju ei mõjuta. See trend on ka mujal maailmas olemas, et suured tegijad teevad kästiööõllele sarnaseid tooteid, aga Saku ja A. Le Coqi esimesed katsed polnud niivõrd edukad. Kui maailma vaadata, siis tarbija ei saa enam niivõrd aru: kas õlu on valmistatud väikepruulikoja või suurtootja poolt.

Käsitööõlle populaarsus on siis kasvanud terves maailmas, mitte ainult Eestis?

See sai alguse Ameerikas 1980ndate alguses ja sealt edasi Euroopasse levinud. Lõpuks jõudis ka läbi Skandinaavia riikide ka Eestisse. Eks see on lainena levinud. Võib-olla on see osa suuremast liikumisest, kus inimesed eelistavad midagi väikest ja loomingulist.

Eesti turg on täis ja uus tulija löögile ei saa?

See on ikka väga raske. Eestis on miljoni elaniku kohta rohkem pruulikodasid, kui Saksamaal ja Belgias kokku. Ma arvan, et see ei ole jätkusuutlik. Kindlasti pole õige öelda, et turg on täis, uks kinni ja ärge rohkem tulge. Kindlasti on uusi tulijaid, aga arvan, et tänane olukord ei ole jätkusuutlik. Usun, et viie aasta pärast ei ole meil Eestis 35 erinevat väikepruulikoda nagu praegu. 

Sest poeriiulid on juba käsitööõllest lookas?

Eestis tehti eelmine aasta 300 uut käsitööõlut. Ehk pea iga päev tuli uus õlu välja. Kõige äärmuslikumat õllehuvilist see pigem toidab, aga laiem klientuur sooviks midagi stabiilsemat. Õllesõbral on praegu väga põnev aeg. Aga pruulmeistrina mitte nii väga.

Teil on kergem elu, sest olite üks esimesi?

Jah, see oli 2013. aasta lõpp, kui Eestis polnud ühtegi käsitööõlle pruulikoda ja siis kuue kuuga tuli viis tükki ja meie olime üks neist. 

Tunnete ennast seetõttu kindlalt?

Eks esimese tulija tuntus aitab meid kõvasti edasi, aga väga kõvasti tuleb tööd teha selle nimel, et püsida pildil.

Kasum tuleb siis poest või baarist?

See jaguneb enam-vähem võrdväärselt kolmeks: kauplused, spetsiaalsed õllepoed ja eksport.

Kui palju välismaale läheb? 

Erinevad kogused vastavalt tootjale. Põhjala müüb välismaale oluliselt rohkem kui Eestisse. Meil on eksport 20-30%. Eesti õllel on välismaal väga hea maine, aga ega see minek kerge pole. Meie müüme oma õlut Soome, Saksamaale ja Hollandisse. Ühekordseid müüke oleme teinud Rootsi, Venemaale, Leetu ja Belgiasse. 

Kui palju piirikaubandus ja aktsiis käsitööõlle müüki mõjutab?

Ma arvan, et vahetult nii palju ei mõjuta. Kaudselt on see probleem, et Soome turist on ära peletatud. Sest see soomlane, kes tuleb siia kaubareisile, siis ta ei võta vaid laevast õlut. Ta käib ka restoranis ja pubis. See on küll tunda andnud, et soomlased on ära peletatud.

Aga see, et eestlased Lätist õlut ostavad, see ei mõjuta?

Eks natuke ikka. Kui sul on Lätist toodud õlut külmkapp täis, siis sa ei lähe poodi vaatama, mis seal põnevat on. Ma arvan, aktsiisitõus ei ole hästi mõjunud. 

Soomlaste suhtumine, et Saku on ainus joodav õlu, on siis muutunud..

Soome on ka väga kiiresti arenenud käsitööõlle toomisega. Neil on kusagil sada väikest pruulikoda. Ja uued tegijad on väga kõrgel tasemel. Eks neil oli selline seadus varem, mis kägistas väiketootjat kõvasti. Aga nad muutsid selle ära.

Kuidas Eesti seadused väikepruulikodade tegemisi mõjutavad? 

Eks see praegu on kohati liiga ebaproportsionaalne. Me kohati teeme väga suuri kulutusi selleks, et mõõta aktsiisi. Võib julgelt öelda, et kulutame vajalike sertifikaatide ja mõõtmiste peale sama palju, kui aktsiis maksame. See ei ole just väga mõistlik.

Toodate maksimaalselt lubatud 600 000 liitrit õlut aastas?

Ei, mullu me tegime 200 000 liitrit. Eesti turu suurus on kusagil 100 miljonit liitrit nii, et lubatud maksimaalne 600 000 liitrit pole reaalsuses mingi number. Euroopa vaatab väiketootjana neid, kes teevad aastas viie miljoni liitri juures käsitööõlut.