Kes ei mäleta enam, kellest täpsemalt jutt käib, siis siit tuleb lühike meeldetuletus:
Madis Räästas on Kilingi-Nõmmelt pärit pagaripoiss, kes ühel päeval otsustas kaasa lüüa Maarjamaa esimeses tõeliselt menukaks osutunud tõsieluseriaalis "Baar". Ta oli ka üks vähestest baarikangelastest, kelle elu peale saadet kardinaalselt muutus. Keldrihämarusest ja saiataigna tagant jõudis see vabameelne noormees Tallinna ööelu südamesse, tööle legendaarsesse peomekasse Club Angel. Täna elab ja töötab Madis juba pikemat aega Norras.
Mina trehvasin Madisega aprillis toimunud Buduaari turul, kui mees oli nädalasel kodumaa tripil. Uudistades eesti moodi ja limpsides šampanjat, tunnistas Madis, et on agar lauasahtlisse blogija. Tegin kunagisele staarpidutsejale ettepaneku jagada seda eksklusiivselt ka Õhtulehe lugejatega. "Proovime kuu või kaks," oli Madis nõus. "Kui lugejaid jagub ja fänne kogub, siis võib edasi mõelda."
Aga palun, siit see trip algab:
FAME WHORE
Samal ajal kui Zenja Fokin tutvustas kevadisel Buduaari turul laste kuuldes valjul häälel uusi vibraatoreid, käisin mina, Baari-Bussi-Missi-Madis koos endise ajakirja Just!, Elu24.ee peatoimetaja ja tänase Õhtulehe veebi loovjuhi, skandaalse Anu Saagimiga mööda laadaplatsi ringi. Otsisime kuulsusi. Peatusime pea iga leti juures uudistades põnevat kaupa. Ühe riidekuhja taga nokitses, nina mobiilis, Kertu Jukkum ja bravuuritar küsis, kas ma tean kellega tegu. Sorry, aga ma ei tea tõesti, kes on Liisi Leetma ega ka Iti-Pätrik Järve, rääkimata instagrammi IT- tüdrukutest, kellel pidavat olema umbes paar tuhat jälgijat. Nad teenivat 10 eurot pildi ja hashtagi pealt, kui tutvustavad enda seljas, küljes või peal uusi tooteid, mida firmade PR tegelased ise ei viitsi promoda või on liiga vaesed, et reklaami osta. Ma tundsin ainult armsat Getter Jaani, kes ei teadnud, kes mina olen. Aastal 2004 oli ta veel väga noor ja vaatas ilmselt ainult "Teletupse". Õnneks tundis Kati Toots mu juba kaugelt ära ja tervitas rõõmsalt.
Uurisin Anult, et mis tõsielusaatest need Liisid ja Itid on. Minu suureks üllatuseks sain teada, et enam ei pea kuulsusejanused noored end telekas lolliks tegema. Piisab sellest, kui sul on arvuti ja klaviatuur, mida kasutada enda väljendamiseks ehk siis et kuum blogija olla. Damn, oleks ma seda teadnud. Nii kerge on täna kuulsaks saada! Huvitav, kas ma tahan uuesti sellest magusast pirukast osa saada? Mina pidin kunagi ikka veidi rohkem "pingutama", kui ühe pildi endast klõpsima või kaks rida kirjavigadega postitama.
Minu wannabe tähelend sai alguse 14 aastat tagasi "Baari" saates. See oli fenomeen. Kõik vaatasid seda. Meist populaarsemaid inimesi Eestimaal polnud. Aga me olime toona üsna naiivsed ja rumalad ega osanud selle tähelepanuga midagi peale hakata, kui saade läbi sai. Mina nautisin lihtsalt melu. Sõltumata isegi sellest, et tulin saate ajal kapist välja ja sain mõnusa viha-ja pasalaviini osaliseks. Kommentaariumid olid vihast tumepunased. Ükskõik, mis selle sisu oli, niikaua kui mu nimi läbi käis, siis muud ei näinud lugeda kui "pede" , "rõve t*******a", jne.
Järgnesid peod, kuulsad tutvused. Kutsuti raadiosse ja erinevatesse saadetesse. Sain ka "Bussi" saatesse ja taas sain olla täht ja veelgi rohkem tähelepanu. Mida enamat oli vaja noorele gay wannabele!!!
Sain tööle Club Angelisse, mis oli "place to be". Seal ma tutvusin ka Anu Saagimiga, kelle pilt on olnud iga heteromehe garaažiuksel ja kes on siiani iga geimehe unistuste diiva. Glamuuri ja sära jätkus aastateks ning ma arvasin, et võin endale kõike lubada. Süüdimatu ülbus ja Mariah Carey diivalik suhtumine.
Äkki muutus see kõik inimeste jaoks tüütuks ning ebameeldivaks ja ma ise saagisin oma redelil jalad alt. Ühel hetkel olla pärjatud ajakirja Just! "most succesful reality star" tiitliga ning juba aasta hiljem mutta trambitud Kanal 2 Reporteri edetabelis, kui " Eesti mõttetuim staar". See oli ikka väga mõru pill alla neelata. WTF, I was nobody!!! Selleks ajaks oli otsa sanud ka überglamuurne Elustiiliagentuur Deluxe, kus tööotsi tegin. Läbipõlenud igast otsast. Enam ei saanud pildile. Mäletan veel hästi, kuidas küsisin fotograafilt, mida ma peaks tegema, et kaamera ette jääda. Olin nõus lausa punasele vaibale käpuli viskuma, mida ma muuseas ka tegin, et ainult pildis olla. Aga kõik oli lootusetult läbi!
2008. aastal tulin Norra neljaks kuuks. Nüüd saab kohe, kohe täis kümme aastat.
Glamuurist ja punasest vaibast oli asi kaugel. Olin kui udupeen "Lihtsa Elu Sille", kes oli kuhugi kolkasse sattunud, šampanja asendus sõnnikuhaisuga ja ainuke glamuurne üritus oli toidupoe avamine, kus iga külaine sai tüki martsipanitorti. Tagasi nullis. Keegi ei teadnud mind ja ma olin madalam kui pilvik sambla sees. See oli veits ebamugav, kui aus olla. Aga mul polnud kuhugi mujale minna. Nii saigi minust taas lihttöötaja. Kolleegid ei uskunud ühtegi mu lugu, mis ma neile oma kunagisest staarielust Eestis rääkisin.
Aasta hiljem sattusin ma Mr. Gay võistluste karussellile. Tegin kaasa Mr. Gay Norra, Mr. Gay Baltics, Mr. Gay Europe ja Mr. Gay World võistlustel. Uhkusega sai Eestit esindatud ja isegi eritiitlid koju toodud. Näiteks nagu Best Viking - MGE 2009 ja Mr. Congeniality - MGW 2011. Ja tänu sellele olin taas Kroonika ja Õhtulehe veergudel tagasi. See õrnalt leegitsev tähelepanu maitses jälle nii hästi, kuid ma ei tahtnud end taas katki süüa ning püüdsin seekord end veidi vähem lolliks teha. Kuid armasate eestlaste seas olin ma ikka seesama "Baari-pede- Madis" ja need rõvedad kommentaarid ei olnud ka muutunud. Nüüd oli mul õnneks juba veidi paksem nahk, et seda jama seedida. Kuid seegi ei peatanud veelkord nautimast odavat kuulsust.
See rambivalguse pisik ei ole kuhugi kadunud ja paistab, et ka Eesti kõmulehed pole päris lõplikult veel minust loobunud, sest aegajalt otsivad nad mu ise üles ja kirjutavad minu tegemistest või kas või tattoodest. Kodumaal olles ja peol käies leian tänagi endast väikese nupu kuskilt online-väljaandest. Ja kui see koogitükk nii hea maitseb, siis miks mitte veidi juurde ampsata.
Siin ma nüüd olen. Ma ei tee comebacki nagu mõni ununenud rokipeer. Ma elan piisavalt mugavat, pinnapealset ja lihtsat elu. Ma elan oma edevuse välja puhtalt Instagramis. Mul ei ole miljoneid jälgijaid, ega pole ma seal ka ühtegi senti teeninud, aga see on nüüd minu lava. Aga prožektorite vihus meeldib mulle endiselt seista ja nüüd ma hakkan seda pisikest blogi-lava jagama koos Marilyn Jurmani ja abielusaate Heleniga, tahate või mitte. Kui kauaks? See sõltub juba teist, kes te sellegi postituse lõpuni viitsisite lugeda.
Uute kohtumisteni,
Teie Baari-Madis
Kommentaarid