KÕVA TEGIJA: Rasket väliskorrespondenditööd tegi Virve Liivanõmm sisuliselt üksinda, oli ise operaatoriks, reporteriks ja monteerijaks.Foto: Tiit Veermäe/ ETA Õhtulehe arhiiv
Meeli Parijõgi 5. mai 2018 13:50
Kord, kui Virve Liivanõmm oli õue tulemiseks liiga nõrk ja me istusime haiglakoridoris lifti kõrval diivanil, ütles ta järsku tõsiselt: „Ma annan sulle ühe hea soovituse. Katsu niimoodi elada, et kui sa oled ükskord vana, siis on sul keegi kõrval. Et sa ei oleks siis üksi... Kui sa saad niimoodi...”

Kord, kui Virve Liivanõmm oli õue tulemiseks liiga nõrk ja me istusime haiglakoridoris lifti kõrval diivanil, ütles ta järsku tõsiselt: „Ma annan sulle ühe hea soovituse. Katsu niimoodi elada, et kui sa oled ükskord vana, siis on sul keegi kõrval. Et sa ei oleks siis üksi... Kui sa saad niimoodi...”

Tutvusin Virvega, pisikest kasvu ja kõhnukese, läbitungiva pilguga naisega, Õpetajate Lehe toimetuses, kui ta polnud enam lehe koosseisuline töötaja. Ta käis siiski iga päev toimetuses ja tegi iga nädal lehte kaastööd, mille üle kolleegid muidugi rõõmustasid – väga hea materjal jooksis ludinal külgedele. Peatoimetaja eraldas mittekoosseisulisele Virvele omaette toakese, kuhu mahtusid parajasti laud ja kaks tooli. Virve kutsus seda oma kapiks. Virve eraldatuse mõte oli, et ta teistel töötegemist ei segaks. Ta kippus nimelt kangesti lobisema. Toimetusse tulemise eesmärk polnud ju pelgalt töötegemine – eks ta oleks kodus saanud samamoodi arvutit toksida –, vaid ka suhtlemine.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

Kommentaarid  (26)

to: / 16:42, 6. mai 2018 6. mai 2018 20:03
Saan sinust aru ja arvan, et oled elanud õigesti. Pooldan sinu tõekspidamisi.
Mõne inimese elu mõte on tõesti 6. mai 2018 15:48
mammona kokku ajamises - to:/ 22:09, 5. mai 2018 . Meil istub selliseid tegelasi päris suur hulk soojadel kohtadel. Parasiteerivad mammonahunnikute otsas ja aina krabavad rikkust juurde, ikka on neil vähe.
Aga pole siiski vaja üldistada, sest enamus õnneks ei ole sellised.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS