Hea näide, et ema armastus tütre vastu pole veel kasvatus. Ja poleks arvanud, et lapsi nii ära hellitada on võimalik kuna jõukates peredes ka loetakse raha ja vahel ehk rohkemgi kui keskklassi peres. Ei tea küll kuidas tütarlaps tulevikus hakkama saab, kas tabab ka kunagi reaalsuse šokk?
tal vaja elada kuu aega nii nagu meie riigi 3000+last igapäevaselt nälgivana, siis ehk jõuab kohale elu väärtus...kas just viglast abi on kui ta ei oska midagi sellega peale hakata aga jäägu see probleem sinnapoole ookeani, meil niigi muresid.
Nappus annab rahalegi väärtuse. Säästetud penn on teenitud penn - teada nii esimese põlve rikkuritele kui selle poole teel olijatele. Järeltulijatel on valida - mõelda enne kulutamist või kulutada mõtlematult.
Ei ole eesti uusrikkurite võsukesed teistsugused. Kahjuks sama mentaliteet on solkmeedia abiga üsna paljudele vaesematelegi pähe loputatud. Kui siis lõpuks muud lahendust enam ei leita, on selleks puhuks välja mõeldud uus ja nunnu sõna - "enekas".
Miljonäre on kahte liiki. Ühed on vanad ja aristokraatlikud pered, juba mitmendat põlve rikkad. Enamasti elavad nad suht tagasihoidlikult ega püüa seltskonnalehtedes eriti hiilata. Ning ka lapsi püüavad nad kokkuhoiu ning arukuse vaimus kasvatada. Nendest sirguvad enamast ka pereäri väärikad jätkajad. Aga on ka teine liik, tõusikud. Kes üleöö on äkki rikkaks saanud. Sinna kuulub suur osa filmistaare, kes saavad mitmemiljonilisi honorare. Või ka pornostaarid, modellid või lauljad. Vaat nemad kipuvad priiskama ning ongi need, keda meie siin ekslikult ehtsateks miljonärideks peame. Ekstravagantsed ja pillavad. Mõni neist soetab piisavalt kinnisvara ja väärtpabereid, et ka oma vanadust kindlustada. Mõni lõpetab aga ka vaesena. Või teeb suitsiidi. Sellistel aktiivset elu elavate vanematel oma laste jaoks sageli aega ei piisa. Mida kompenseritakse ülihelde taskurahaga. Nii et neist lastest ei saagi midagi erilist. Ärahellitatud priiskajad. Kellest ei tule ei ärijuhte ega ka mitte vanemate väärllisi tippartiste. Mängu tulevad hoopiski elupõletamine, alkohol.´, narkootikumid j.n.e. Hukule määratud põlvkond.
millleks taskuraha, kas pummeldamiseks, vidinate ostmiseks, mulle anti taskura anult ühe väiese kommipaki ostmiseks ja ülejäänus taskuraha pidin vanematele tagastama
Esmakordselt kapmaailma, Soomet külastades ning sealset elu tundma õppides olin hämmasunud, kuidas paljud rikkurid oma lapsi kasvatavad. Annava loetud taskuraha. Lugesin kord ka mingist USA arstist-miljonärist, kellele kuulub suur, hästitasuv kliinik. Samas peab aga tema ainust 20-ne aastane tütar töötama haiglas medõena ja elama ära oma õepalgast. Vanemad ei anna midagi juurde. Ainus erand on see, et kord asas, korralise puhkuse ajal võimaldab isa talle tasuta puhkusereisi laia maaima. Et noor inimene maailma näeks ning kogeks. Ja kõik. Esmapilgul tundus see väga julmana. Aga kui mõelda, siis loogilisena. Laps peab õppima ise elus läbi saama ja ka kokku hoidma. Vastasel korral ei ole neid miljoneid kuigi kauaks, kui ta kord need pärib. Kunagi kirjutati ka Rockefellerite perest, kus lastele anti kooli kaasa vaid napp ning loetud taskuraha. Ikka samal põhjusel. Ning mitte ainult koolis vaid ka hiljem kolledžiski. Seda arvestades saab too 15-aastane tibi vaat et kümme korda enam taskuraha, kui talle endale kasulik oleks. Võib arvata, et tema ema pole mitte põline, tagasihoidlik ja arukas miljonär vaid mingi mõtlematu tõusik.
Liigne raha ning hea elu rikub lapse. Mäletan, et minu esimesel töökohal, keemia kombinaadis töötas sama tsehhis ka keegi 50-ne ligi üksik naine. 45-sena tervistkahjustavalt töölt pensionile läinu, kes teenis nüüd veel 150-180 rubla palga näol juurde. Tollaste mõõdupuude järgi üsna heal järjel inimene. Temal oli ka alaealine poeg, kes 8 klass lõpetamise järel ei läinud ei edasi õppima ega ka mitte tööle. Ja kuna ta polnud veel 18-täis, ei puutunud teda keegi. Ja ema andis talle muudkui heldelt taskuraha. Olin kord juures tunnistamas, kus tsehhi partorg, vana sõjaveteran naisele peapesu tegi. Et rikub sedasi oma lapse ära, et mis mees sedasi looderdavast pojast lõpuks kasvab. Naine kuula.kuulas ja hakkas lõpuks isegi nutma. Umbes nii, et minu lapsepõlv möödus Leningradi blokaadis. Näljas ńing paljas, suures viletsuses ning puuduses. Et pidin kooli pooleli jätma ning Kirovi tehasesse treipingi taha pikki päevi mürske treima minema. Et las nüüd minu kallis pojakenegi saab veidi head ja muretut elu maitsta, mis minul omal ajal tundata jäi! Mis te arvate, kummal oli õigus? Mina, kuigi ma olin kommunismi-ideaalidest üsna kaugel, pidin sisemas siiski partorgi väidetele õiguse andma.
Pole kadunud ei nende vara ega ka suguvõsaise. on toimunud on ainult metamorfoosid. Rockefellerid said tuule tiibadesse XIX saj teises pooles, alanud nafabuumi ajal. John d Rockefeller, firma asutaja ja USA kõige esimene miljardär elas oma elu viimased aastakümned ärist tagasi tõmbununa, harrastas arstide valve all tervislikkee eluviise ja suri 1937, 98 aastasena. Isa nimekaim, tema poeg juhtis äri ja suri 1960 olls 86 aastane. Kolmas põlvkond oli 5 venda ning 1 õde. Nüüd on ka nende aeg läbi. Aga ka neil olid lapsed ja lapselapsed. Nii et rääkigem praegu perekonna neljandast, viiendast ning kuuendast põlvkonnast. Rikkus on jaotunud juba perekonna paljude eri haude vahel. Kuid rikkus pole kadunud vaid pigem üldkokkuvõttes suurenenudki. Kuid ükski pereliige pole enam superrikas, kuna neid on palju. Samuti on aina enam nende arvukate firmade juhtimist mitte otseselt pereliikmete vaid valitud spetsialistidest palgaliste peadirektorite kätes
C-Klassi Mersuga koht oli hea "That B**" :) No USA on natukene teine koht, kui eesti siin, et kui hakkame vaatama üürirahasid, tipid jne, siis tonn kuus on vähe. Samas, peaks aga see tütar ka midagi nagu tegema, et ma olen ise juba väikesest peale olnud selline asjalik. Magister õigusteaduskonnas käes ja tegelen nii investorina kui ka muudel aladel, kasutan seaduseauke ära (maksumaksja ees pätt, seaduse ees mitte). Selles mõttes, et ega head tehes ja ausat tööd tehes või tehes seda ausalt, rikkaks ei saa, olgem ausad, see on juba vana tõde, seega ei tasu mind hukka mõista. Kokkuvõtteks, sebigu endale mingi rikas kutt siis või hakaku ka elama, ta ei ela ju kusagil väikeses eesti külas, kus pole midagi ja ainuke saadaval olev kutt on ka traktorist, kes teenib heal juhul miinimumi. Tal on võimalusi, aga millegipärast soovib minna kõige lihtsamat teed pidi. Uskugu, põnevam on nii, nagu mina seda teen.
Kui ma olin 15 (hetkel 20), siis ma ei saanud mitte midagi! Pidin ise rasket tööd tegema, et raha saada! Hetkel käin ka tööl, teen rasket tööd ja kuupalk on alla poole sellest, mis see saab! Seega, KURAT, ärgu virisegu ja olgu rahul sellega, mis ta saab!
Mõned seal Ameerikas pärivad oma rikaste vanemate varanduse ja jõuavad selle kuskil 40ndaks eluaastaks koos oma kuldse noorusega täiesti läbi lüüa. ja vaat SIIS on alles nutt lahti, et "olen terve elu saanud kõike, mida hing ihaldab, ja nüüd pean sandikopikate eest tööle minema". Aaron Spellingu tütar näiteks pidavat täitsa rahatu olema... Ühesõnaga, kui see tüdruk 15 aastaselt reaalse eluga kohtub, siis tal on veel võimalus kohaneda ja õppida:-)
Noorena lugesin mingit reisikirja USA-st. Autor tollane "Pravda" väliskorrespondent, keegi Žukov. Kuulus nimi, kuid kas ka suure sugulane? Ei tea. Ja tema kirjutas mingist börsitehingutega alt läinud ja laostunud ameerika miljonärist. Pärast oksjonit jäid mehele alles vaid 7-kordne maja New-Yorgis, mingi mitmesaja aakri suurune rantšo kusagil Texases või Oklahomas, 4-5 autot ja pisut üle 200 tuhande dollari raha (poole sajandi eest oii dollari ostujõud praegusega võrreldes pea kümnekordne, nii et praegu oleks too raha võrreldav mitme miljoniga). Lugu lõppes sellega, et laostunud miljonär otsustas ise oma elu lõpetada ja hüppa kusagil 20-ndalt korruselt alla. Jättes endast kirja, et suitsiid oli vabatahtlik, kuna ta "ei suuda enam seda n.e.etud vaesust taluda!" Nii et kõik on suhteline. Kui mulle jääks pärast pankrotti veel selline varandus, olnuks ma õnnest seitsmenda taevas.
Vahest teeme nüüd ehk korjanduse? Kui rikas eesti pensionär või miinimumpalgaline suudab toetada näiteks vaest ning õnnetut Kreeka pensionäi, ehk suudame siis ka õnnetule ameerika rikkuri lapsukelegi kommi ning jäätiseraha kokku saada.
Kuna mõnede koduloomade nimetamist meie moderaator lugejale sobimatuks, ilmselt vist sõimuks arvab ning kohe ära modereerib, siis pean mina, tõepoolest "maakas" oma teksti veidi korrigeerima. Üritan veelkord. See Ameerika alaealine on lihtsalt ära hellitatud ning naiivseks egoistiks kasvatatud lumehelbeke. Eluvõõraks. Kuigi 16-aastane vanus eeldaks nagu pisut enamat, mingitki täiskasvanulikkust. Kui mina omal ajal koolis käima hakkasin, siis mina said niinimetatud taskuraha vaid 20 kopikat päevas. Koolinädal oli siis 6 päevane, seega 1,2 rubla nädalas. Hiljem, kui pere majanduslik olukord halvenes, sain vaid 1 rubla nädalas. Olin siis 14-15 aastane. Kui tahtsin juurde, tuli see ise teenida. Ja mis olid 15-selt siis minu "õigused"? Lisaks koolis käimisele ka hulga koduseid töid. Ja maal neid jagus. Sealhulgas aiamaa, heinategu, küttepuude varumine, linnas poes käimine. Igapäevaselt ahju kütmine j.n.e. Ja neil päevil, kui ema oli 24 tundi tööl, siis ka toidu valmistamine, koduloomade toitmine ning isegi l e h m a lüpsmine. Viimasest pääsesin küll varsti, sest ema oli sunnitud rahapuuduses tolle maha müüma. Maal ja alevis oli muidugi ka rikkamaid peresid, kus eakaslased said küllaldaselt takuraha, head moekad riided, mopeedi ning 16-selt ka oma Jawa istumise alla. Ning piisavalt taskuraha, nii et võis tüdruku seljataha võtta ning linna kohvikusse sõidutada. Mina selleni muidugi ei küündinud. Olid kohustused, tööd ja pidev kokkuhoid. Aga eks olid ka omad rõõmudki. Raske lapsepõlv? Aga ega ma sda ei kahetse. Minust sai vähemasti korralik ja kohusetundlik tööinimene. Haridustee sai aga lõpuni viidud hiljem, kaugõppe teel. Ja olen olnud kuni pensionini korralik ning seaduskuulekas kodanik. Kuid vahel mõtlen, et milliseks kujuneb kaasaegse ülehoolitsetud põlvkonna saatus. Praeguse ärahellitatud lumehelbekeste põlvkonna oma. Kellel on vaid suured õigused ning ei mingeid kohustusi ega ei mingit tööd, kohustusi ega vastutust. Kuidas nemad kord välja tulevad, kui nad edaspidi kord katsumuste ning raskustega kokku põrkama peaksid?
Kommentaar oli modereerimisel ligikaudu 10 tundi. Olin juba üsna kindel, et see modereeriti otse prügikasti. Kuid pärast kümmekonna pikkust pingsat mõttetööd jõudis meie moderaatorgi lõpuks tõdemuseni, et maal l e h m a p i d a m i s t e s t ja selle lüpsisest kirjutada ei ole siiski mitte kellegi avalik sõimamine.
Miks inimesed, kes on pidanud terve elu leppima enda madalate sissetulekutega, armastavad alati toonitada, et nad on korralikud ja kohusetundlikud tööinimesed, seadusekuulekad kodanikud...
Sest seepärast nad ju vaesed ongi. Et ei osanud omal ajal midagi ülisoodsalt ära ärastada, segastel aegadel ning sogasest vees head noosi õngitseda, kedagi petta või kellelgi nahka üle kõrvade tõmmata. Muidugi ei saanud ka mitte kõik sellised haid rikasteks, vaid enamati langesid nad ise veel osavamate haide ohvriteks. Toimus kapitali esialgne akumulatsoon (juubilar Marxi termin) ja kujunes välja kitsas ringkond väga rikkaid, meie au ning uhkus, Esimene Eesti. Ausatel polnud aga mingit lootustki tippu jõuda. Arvuta ise, kui palju vajanuks aga, et palgast kõrvale pannes miljonit koguda. Ka mina ise olin selline moraalne turakas. Isiklikult mina nägin tol ajal paari võimalust, kuhu võinuks käe sisse ajada ja heal juhul ehk ka praja noosigi saada, kuid jätsin tegemata, sest sellised kombinatsoonid ei vastanud minu eetilistele seisukohtadele. Praegu aga - mine tea. Kuid enam ei paista mingit taolist võimalust. Mis ripakil oli, on juba ammugi uue omaniku leidnud. Magasin lihtsalt õige aja ning võimalused maha.
Kirjeldasin vastukaaluks omaaegset noorust ja kasvatust maal, kolhoosiajal Koos mitmesuguste maalapse koduste tööde loeteluga. Sealhulgas ka tollastest koduloomadest, keda tuli toita ning hooldada. Aga nende nimetamine on meie tarkade mideraatorite poolt nüüd täielikuks tabuks seatud. Kui kirjutada loomade nimetus, siis moderaatorid eeldavad, et kedagi kindlasti sõimatakse ning see kommentaar läheb automaatselt modereerimisele. Naeruväärne ülipüüdlikkus. Et loomadest ka teises kontekstis kirjutada võiks, see võimalus ei tule neile pähegi.
Proovisin seda omaaegset ENSV maal kolhoosis kasvanud noore elu kirjeldavat kommentaari teistkordselt, korrigeeritult ning kohendatult ära saata. No ei lase meie ülipüüdlik moderaator seda läbi. Lootusetu üritus. Vahest arvab selle liialt šokeerivaks, vahest peab vihakõneks. Kes tema seisukohti, eeskirju ning reegleid teab. Ilmselt peabki tolle viriseva siidikäest lumehelbekse s0nimine meile eeskujuks ning aksioomiks olema. Nii et ei mingit vastu vaidlemist.
ma olen peaaegu loobunud kommenteerimast. Üritasin seda teha siis kui tundsin, et on midagi asjalikku öelda. Aga kohe, kui natuke laiemat sönavara kasutada, miski ei sobi, sest moderaator ei tunne värvika ja rikka eesti keele sönu. Ja veidi pikemas kommentaaris ikka midagi tundmatut leida (mitte söimu). Öhtuleht aitab kaasa eesti keele solkimisele - normaalsed väljendid läbi ei lähe, peab sönu moonutaka, aga möni isik saab piiramatult ennast labasustes välja elada.
See alaealine on lihtsalt ära hellitatud ning naiivseks egoistiks kasvatatud. Eluvõõraks. Kui mina koolis käima hakkasin, siis said niinimetatud takuraha vaid 20 kopikat päevas. Koolinädal oli siis 6 päevane, seega 1,2 rubla nädalas. Hiljem, kui pere majanduslik olukord halvenes, sain vaid 1 rubla nädalas. Olin siis 14-15 aastane. Kui tahtsin juurde, tuli see ise teenida. Ja mis olid 15-selt siis minu "õigused"? Lisaks koolis käimisele ka hulga koduseid töid. Ja maal neid jagus. Sealhulgas aiamaa, heinategu, puude varumine, linnas poes käimine. Igapäevaselt ahju kütmine j.n.e. Ja neil päevil, kui ema oli 24 tundi tööl, siis ka toidu valmistamine, koduloomade toitmine ning lehma lüpsmine. Viimasest vabanesin aga juba aasta pärast, sest rahapuuduses oli ema sunnitud lehma maha müüma. Kas rake lapsepõlv? Aga ma ei kahetse ega kadesta teisi, rikkamatest peredest eakaaslasi. Kelle vanemad suutsid neile osta algul mopeedi, 16-selt juba Jawa istumise alla. Ja piisavalt takuraha, millest jagus ka tüdrukute kohvikusse kutsumisekski. Minul olid omad kohustused, tööd aga ka rõõmud. Ning minust kasvas sedasi korralik tööinimene. Kes oli pensionini välja kohusetundlik ning seaduskuulekas. Aga kelleks ning milliseks kasvab kord see ärahellitatud, õigustega üle külvatud ning kohustustest ning tööst prii lumehelbekeste põlvkond?
Seal on kasvatanisega lootisetult hiljaks jäänud see ema. Kui tütar enam emme käest raha ei saa siis leiab varsti mingi vanamehe, kes pappi pritsib. Ainumas häda on selles, et emme käest sai raha tasuta, vanamehed tasuta ei jaga midagi. Selle vältimiseks tuleb emal jätkuvalt raha anda- ja soovitavalt heldesti. Sest töö tegemisest ei tea see piiga mitte halligi.
No tule taevas appi. Kus on probleemid. Kui ema peaks surema siis oh seda õnentust - peab hakkama ise kõike tegema. Vaene mees kes peaks ta naiseks kosima. Peab kõike kinni taguma....
Kahju, et ema pole probleemi tõsidusest aru saanud ega vaadanud tulevikku, et nii kaugele sellega lasknud minna. Nii suurt tüdrukut on juba selles osas väga raske muuta.
_Nii suurt tüdrukut on juba selles osas väga raske muuta. _ muutub muutub, tegelikult vanad koerad õpivad. Kahjuks toimib ka teistpidi: rikkaks saanud vaene pöörab üsna tihti ära.
ei usu et väljamõeldis. ei ela ise küll beverly hillsis, aga näiteks ka ise kingin igale lapsele 18 aastaseks saamisel mersu, samuti nagu kulub igasugu taskurahadele jne. kuus ca 2000 euri kahe lapse peale (kolmas veel nii väike et ei tea rahast midagi.) uskumatu tundub lihtsalt et seda tüdrukut ei ole isegi ette valmistatud tööle minekuks. enda lapsed olen vähemalt töö tegemiseks ette valmistanud, raha saavadki nad kodustes töödes aitamise eest. ja auto saavad kooli lõpetamise, sünnipäeva ja lubade saamise puhuks.
Ei pea ilmtingimata tööle minema, kui tal on pmst garanteeritud igakuine märkmisväärne sissetulek ema poolt. Kui veidikenegi mõistust peas ja viitsiks asju uurida, siis selle 1000 eurot kuus saaks igasutuste investeeringutega jms päris kenasti kasvama panna. Aga seni, kuni tal on mentaliteet, et raha kasvab puu otsas ja iga viimse ema saadud dollari kulutab ära mingite riiete ja gucci-mucci peale, siis no mida teha....
Milliste investeeringutega? Võib küll soovitada investeeringuid, aga on sul aimu mis ja kuidas see tegelikult on ja palju selleks kavalust peab olema, et plussi jääda?
Sel plikal küll mõistust ei ole.Ta emal ammugi mitte. Tundsin kunagi Rootsis rikast meest-võib nimetada Rootsi interneti isaks.Ja tema 2 teismelist poega teenisid koduväikelinnas peale kooli omale ise raha.Vedasid jalgratastega posti laiali.Ja olid selle üle uhked-oma raha. Teine näide.Mu sõbra tütar õppis USA-s ülikoolis.Ta kursusekaaslanna oli rikka töösturi tütar.Töötas ülikooli campuse sööklas ja teenis raha.Ka rääkis,et tahab olla iseseisev.
Jah, tegelen ise aktsiatega, laenude andmisega jm. Kui on vähekenegi viitsimist selle kohta juurde uurida, siis sellise eelarvega nagu tüdrukul on, saab päris kenasti algust teha. Kui ise proovida ega uurida ei viitsi, siis tean omast käest, et see investeerimismaailm võibki olla jube keeruline ja arvatakse, et raha teenimiseks on seal vaja nn algkapitaliks ulme summasi. Samuti peamiseks veaks on see, et tahetakse hakata märkimisväärset kasumit teenima väga lühikese aja jooksul ja seetõttu väga kiirelt sellised emotsioonide ajendil olevad isikud loobuvad sellistest tegevustest. Sellega saavadki tegeleda vaid tugevad ja kannatlikud inimesed. Aga inimesel, kel on igakuine 1000 dollariline sissetulek, ei pea veel nii noorelt muretsema mingite kulude (toidu, eluaseme jne) pärast, siis on väga kahju, et sellist raha ei osata targalt ära kasutada, vaid sõna otseses mõttes raisatakse tarbeesemete peale, mis ei ole elus üldsegi vajalikud. Aga kõik see mõttemaailm tegelikult algab suuresti just kodust, kuid nagu näha, siis ema ei ole rahaasjade teemal piisavalt panustanud temasse. Vb see ema on ise samasugune, saab raha enda rikkalt elukaaslaselt, samamoodi pole tal teadmisi ega oskusi rahaga ümber käia, ning siis tõesti mõnes mõttes arusaadav, miks ema ei ole osanud oma tütart selles osas suunata.
KOMMENTAARID (89)