Oma karjääri jooksul oli Avicii kogunud mitmeid auhindu ning varanduse, mis ulatus kümnetesse miljonitesse eurodesse, ent pidev tuuritamine ja rambivalgus nõudsid oma ning liigse alkoholi ja narkootikumide tarvitamise tõttu tuli tal elu viimastel aastatel rinda pista mitmete terviseprobleemide, sealhulgas pankreatiidiga.
Pole ime, kui ühel hetkel sellest kõigest nii füüsiliselt kui psüühiliselt väsid. Ometi leidus arvamusi, et Avicii kaliibriga kuulsusel ei ole põhjust nii sügavat, enesetapuni viivat depressiooni põdeda - ta ju rikas, tal elu lill.
Pole isegi oluline, kas jutt käib Aviciist, kuulsustest üldiselt, jõukatest või vaestest. Tähtis on, et säärane mõtteviis paneb meid vaatama depressiooni väärastunud nurga alt: nimelt ta käsitleb depressiooni kui midagi loogilist, kuigi ta seda pole.
Kahtlemata on parem elada majandusliku kindlustatuse tundega kui teada, et oled ühe maksmata jäetud üüriarve kaugusel kuuse all magamisest, ent tegelikkuses ei huvita depressiooni, kui suur on number su pangaarvel või kas su korter asub ikka trendikas linnaosas.
Masendus muudab inimese ajukeemiat, nii et loogiliste argumentidega talle naeratust näole tagasi ei too. Öelda kellelegi, kes tõeliselt vaevleb depressiooni käes, et “ära masetse” on sama mõttetu kui öelda LSD-tripil tüübile, et ära näe draakoneid!
Ratsionaalselt võib ju proovida talle selgitada, et mingeid draakoneid pole, aga kui tema normaalsest tasakaalust nihkes ajukeemia talle need ikkagi silme ette manab, siis reageerib ka ülejäänud organism ja närvisüsteem vastavalt. Ning seal ta siis istubki omaette tühjas ruumis ja kardab draakoneid.
Depressioon on sama tõsiseltvõetav probleem kui füüsilised vaevused ning kellegi tervisemuresid ei tohi alavääristada, isegi kui nad ei kuulu riskigruppi. Rikkad ja kuulsad ei tohiks olla masendunud?
Ideaalis ei tohiks keegi saada 23-aastaselt insulti, kuid selliseid juhtumeid esineb siiski. Edukas karjäär ja majanduslik heaolu ei garanteeri sulle kaitset võimalike tervisehädade eest. 13-selt lõhkes mul kergejõustikutrennist nr 18 bussiga koju sõites pimesool. Kohutavalt kehv tunne oli, ning kahtlen, et maja Viimsis ja liisingus Land Rover oleks suutnud seda ära hoida.
Tundub absurdne näide? See on sama kui heita kellelegi ette depressiivsust lihtsalt sellepärast, et tal pole rahamuresid.
Katsume olla mõistvad, sest tihti pole võimalik teada, millised hädad inimese elus näiliselt kauni fassaadi taga tegelikult peituvad. Lahmimine ja probleemidele läbi sõrmede vaatamine ei too kellegi muredele lahendust.
Kommentaarid