Joala, Kristallid ja Virmalised – lihtsuse ja siirusega endiselt lööv

Aega, mil ta esines koos suurt populaarsust nautinud ansamblitega Kristallid ja Virmalised.

„Täpselt minu noorusaja muusika. Kasvasin neid lugusid kuulates üles, tean neid kõiki väga hästi, peast!“ lausus laupäevasel plaadiesitlusel Kosmose kinos härdalt pealt kuuekümnene härra, kes näis Jaak Joala kogu loominguga ülihästi kursis olevat.

Olav Ehala popansamblis Kristallid mängis Joala flööti ja astus esimesi samme lauljanagi. Plaadilt leiab näiteks tema duette nii Kristallide soolokitarristi ja solisti Olev Künnapiga kui ka Virmaliste kandva jõu, loomingulise juhi Toivo Kurmetiga. Muide, kui Joala aasta pärast Kristalle, sügisel 1968, Virmalistega liitus, siis seal oli ta bassimängija, aga vahel ka laulja rollis. „Taas on päev“ hõlmab 13 lugu, neist kuus aastast 1967 (Kristallid) ja ülejäänud aastatest 1968–1969 (Virmalised).

Põnev on täheldada, et Kristallides esitati nii kavereid kui ka omaloomingut ning domineerib autoripaari Olav Ehala – Peeter Peetsalu koostöö. Kuid Virmaliste puhul „võõra loomingulise vara“ salamisi töötlemist ette võetud pole ning praktiliselt kõik lood on puhtal kujul Kurmeti loodud.

Võrreldes sarja varem ilmunud albumitega on „Taas on päev“ niisiis kõige ürgsem, kõige vanema materjaliga n-ö Joalakas. Omamoodi avastusretk, võiks isegi rõhutada, sest mitte ainumagi loo pealkiri, lauludest endist rääkimata, ei tulnud tuttav ette! Kokkuvõttes jätavad pea kõik palad siiski üsna algelise mulje, kuid omamoodi võlu neis kahtlemata ikkagi peitub. Midagi eraldi esile tõstma ei hakka, pole mõtetki. Nendiks vaid, et „massimurdjaid hitte“ parimagi tahtmise korral välja ei nopi.

-------------------------------

Jaak Joala, Kristallid ja Virmalised „Taas on päev“ (JJ Music)