Viljandi komöödifilmide festivali korraldajad: „Ikka tuleb natukene pabistada, see hoiab virgena!“

Tristan muigab, et jah-sõna taga oli ilmselgelt seegi tõik, et nii tal kui Andol on olemas festivalide korraldamise kogemus. „Kindlasti on see uus ja huvitav kogemus, aga täna mõtlesin küll, et oleks parem kodus olla, kui siin närvitseda,“ naerab ta. Tõtt öelda on ka Ando õige pisut heitunud olekuga ja kinnitab käsi südamel, et temalgi on ärevus sees. „See on nagu palavik, ikkagi komöödiafilmide festivali esimene kord,“ tunnistab ta. „Ikka tuleb natukene pabistada, see hoiab virgena! Väike närv välistab äraoleva uimasuse ja lodevuse.“

Et vastne festival sai endale kõlavaks nimeks Wilkom, on nende kahe süü. „Ando mõtles selle kohe välja,“ lausub Tristan. „Mina ütlesin nime välja ja Tristan ütles, kuidas seda tuunima peab,“ muigab Ando, et seetõttu sai nimi kirja kaksisvee-ga. „Ja lisasin ka k-tähe, et see nimi oleks lollakam,“ itsitab Tristan.

Filmiprogrammi kokkupanek on kui jazz

Kümmekond välismaist filmi, sekka ka kodumaist naljakunsti. Just säärane on Wilkomi viispäevaku kava. „Programmi kokkupanek pole läbinisti ratsionaalne protsess, vaid pigem nagu jazz,“ sõnab Tristan, kelle kokku on pandud Wilkomi kava. „Vaatad, kuhu noodid kukuvad ja et need tunde järgi tuleksid kuidagi kokku lõpuks. Et tuleks selline asi, mis oleks ruumiline ja kihiline, et seal oleks erinevaid asju. Minu meelest ei tohiks minna selle peale välja, et kõigile kõik meeldiks, vaid pigem näidata erinevaid võimalusi komöödiate tegemisel. Neid on palju. Näiteks kõige suurem sektor on kohalik komöödia, millega meil ei ole midagi teha. Näiteks „Klassikokkutulek“ võib meil olla naljakas, aga kui me peaksime vaatama bulgaarlaste „Klassikokkutulekut“, siis ma väga kahtlen, kas see oleks naljakas.“

Tristan lisab, et komöödiate puhul ongi nii, et ühed töötavad lokaalselt väga hästi ja teised on säärased, mis reisivad ega kaota oma mõtet ka kultuuriruumi vahetades. „Eks neid tule lihtsalt vaistu järgi proovida leida,“ kõneleb ta. „Tegelikult tuleb lihtsalt vastutus võtta ja panna programmi neid filme, mis sulle meeldivad ning loota, et publik tuleb järele.“

Iga esimene festival on neetult keeruline

„Teate, iga esimese festivali tegemine on neetult keeruline,“ võttis Ando komöödiapidu avades õhata. „Võid arvata, et oled 25 aastat oma elust teinud pärimusmuusikafestivale ja tead kõike. Vaheta vaid źanri ja kõik muutub. Väga-väga huvitav on olnud. Ega nalja tegemine vägisi õnnestu, nagu ka armastamine. Aga me oleme oma meeskonnaga seda festivaliprogrammi kokku seades andnud naermiseks võimaluse ning ma loodan, et publik kasutab seda võimalust täiel rinnal.“

Tristan omakorda lubas lahkelt, et need, kel tomatid kaasas, võivad pärast filmide vaatamist teda pilduda. Seda juhul, kui festivali kavva valitud teosed publiku suisa külmaks peaksid jätma. „Valisin festivalile filme, mis ei annaks üksnes võimalust naerda inimeste üle, vaid ka nendega koos,“ tõdes ta. „Ehk siis, ükskõik, kui jobud need inimesed ekraanil võivad tunduda, on neile siiski võimalik laiendada teatud empaatiat ning nende tegemistele kaasa elada. Seda võiksin öelda ka festivali avafilmi kohta: Hispaania film „Hõim“ on uhiuus, võitnud Sevillas peapreemia ja räägib muu hulgas ka Hispaania majanduskriisist. Nali ei käi ju kunagi ilma tõsiste teemadeta.“

Wilkom möllutab Viljandi peal 6. maini.