Kui mu eit peaks ka peast sassi minema ja ainult kapsast sööma hakkama, hullult trenni lõhkuma ning kaalu langetama, siis saab küll kolakat ja lendab majast välja.
Ülekaalulisus oli diabeedist ja kaalulangetamisele aitab kaasa maovähendusop. Ja on küll tubli, pole ta praegugi sale ja seni füüsilisine koormus piirdub ainult raske keha kandmisega. Muidugi on tal raske jooksma hakata. Mao vähendamine, ükskõik mis variant valitakse, pole ka niisama lihtne - terve elu pead jälgima, mida, kuidas, kui palju sa sööd-jood, tarbima toidulisandeid ja vitamiine. Tervist ja vastupidavust! Ja veidi rahulikumalt oleks ehk parem edaspidi jätkata.
See tehakse meditsiinilistel näidustustel, kriteeriumid täpselt on paigas. Küll võib ikka juhmakaid olla - kas sa arvad, et raske op tehakse ja siis on elu nagu lill? Hoopis hullem "propageerimine" käib iga päev meedias, kui avaldatakse neid totraid rasvapõletamise võtteid ja toidunõustajate totrusi.
Ega maovähendus ka mingi ime pole, ise peab ka pärast aktiivne olema, toidusedel üle vaadata jne.... Kui peale oppi istuma jääda, saia süüa ja oodata, et küll kaal langeb...langeb nõks aga 2a pärast oled sama paks tagasi kui ennem. Magu venib tagasi, isu on hea ja kui on harjumus mitte liigutada siis kakuke tagasi. Nii, et tubli Liis.
Kui kaalu langetamiseks ja madalana hoidmiseks on peale op-i vaja teha samu asju, mida oleks vaja ka ilma op-ita kaalu langetamiseks, siis mis sellisel juhul on üleüldse selle sandistava op-i mõtteks?
Isegi allavõtnuna on ta paks, lisaks veel need tatukad, rõve ju, hakake seletama, et depreka leevenduseks. meil tööjuures sama lugu,suured tatuked on ainult paksudel
Alati pole asi liigsöömises. Pealegi, kui kõht korras on ja pardi seedimine, tuleb kogu kraam samal kujul teisest otsast välja. Anna või uuesti vaagnal lauale. Kõige kergem tee ülekaalu sattuda on tegelikult suitsetamise mahajätmine. + 40 viskab kohe juurde. Naistel on ohtlik asi ka antibeebipillide kasutama hakkamine. Tasakaal läheb paigast ära ning kolmkümmend kilo tuleb juurde. Mõnikord juhtub sama asi ka peale sünnitust. Mahavõtmine pole samuti mingi kosmoseteadus. No ainuüksi tume riietus teeb selle koguse pealt juba miinus 20 kilo. Teine soeng ka oma 5 kilo. Ma arvan, et 100-105 on ta ka praegult.
Lihtsalt võrdlen endise ajaga - söödi kõike, sõna "dieet" käis mingi haigusega kokku. Paks inimene torkas teiste hulgast silma, tavaliselt oli siis kas süda haige või muu, muidu olid kõik normaalkaalus, nii naised kui mehed. Nüüd on igasuhused endokrinoloogilised sagenenud haigused, diabeet ja kilpnäärme alatalitlus (kilpnäärme kroonilisest autoimmuunsest põletikust tingituna). Nende hormoonpillidega keeratakse ainevahetus segamini. Meestel muidugi kõhud lötendavad õlle pärast - võiksid uurida, miks õlu nad naiselikult ümaraks teeb ja sõltuvust põhjustab -õlles sisalduva naishormooni tõttu testosteroonitase ju langeb. Käiakse jõusaalis tulutult ja rikutakse oma seedimist igasuguste spordijookidega veel rohkem. Veel mõned aastad tagasi teadsid vähesed, mida imelik sõna "tsöliaakia" üldse tähendab. Nüüd on äkki kõik gluteeni suhtes tundlikud, piimast (kaltsium) loobutakse ja "valge" suhkur on lausa mürk.
Lihtne on otsida põhjusi väljastpoolt ennast. Raskem on leida tahtejõudu. Vaadake lihtsalt peeglisse ja kui ikka ripub üle ääre, siis on viimane aeg tegutseda!
tavaliselt on sellised kaaluprobleemid, võtab palju juurde või ei võta üldse juurde, kilpnäärme talitluse eripärasdest tingitud, eriti noorena. Kilpnäärme ületalitlus, söö palju tahad, aga juurde ei võta.
Miks inimesed kohe nii ilkuma? Tubli inimene ju! Just see ongi väga suur pingutus, nii palju alla võtta. Kes on nii suure kaalu pealt alla võtnud, see teab! Kui oled eluaeg ideaalkaalus olnud, siis on jah kergem kogu aeg seda hoida. Kaal võib suureks minna ka haiguse tõttu, ärge hakake kohe järeldusi tegema! Olgem uhked, et inimene saavutas! Tubli inimene! Edu talle!
Aga miks peaks end sellisesse kaalu õgima? Ja just nimelt õgima, sest kaal tuleb süües. Ma saaks aru, kui 80 kilo peal hakkavad kellukesed helisema, kuid 120 kilo on ikka juba liig, mis liig. Siin jääb ainult kaasa tunda, Mis eeskuju see on?
Huvitav, et suurteks edulugudeks saavad kõik need, kes on end aastate jooksul ilgeks tümaks õginud ja siis kaasaelavate pilkude, pisarate ja mille-kõigega-veel-võideldes alla võtnud. Miks ei kajastata edulugudena neid, kes on stabiilselt kogu aeg heas vormis? Kes ei lase end käest? Tõelised edulood peituvad hoopis seal! Võrdle nt "august välja tulnud" joodik ja täiskarsklane.
Nagu keegi siin eespool mainis - kaalu hoida on 100x raskem, kui kaotada või juurde kasvatada. Ma olen normaalkaalus ja selle hoidmine on igapäevane väljakutse, sest ma pean iga päev jälgima, mida suhu pistan. Sinu kirjeldatud "söön, palju tahan"-eksemplar on pigem haruldane. Reeglina vaatavad kõik saledad, mida suhu pistetakse. Ja seda terve elu, mitte alles siis, kui 120 kg kaalult vastu vaatab. Ma jään enda seisukoha juurde, et vormi hoidmine on raske. Tõepoolest, joodiku ja täiskarsklase võrdlus võis olla asjakohatu. Eks ma siis võrdlen nt stabiilselt heas vormis sportlast (kes vormi hoidmiseks teeb trenni ja jälgib, mida sööb) vs inimest, kes end üheks maratoniks vormi ajab. Minu hinnangul on edulugu siiski esimene vairant.
Seal on ikka korralik vahe, kas sa võtad 30kg alla, kui sa oled eluaeg ülekaalus olnud või püsid terve elu normaalkaalus. Ise olen ka allavõtnud ning minu jaoks normaalkaalus edasi püsida polnud mingisugune probleem- see on ju lihtsalt normaalselt söömine?? Kaalust alla võtmine hõlmab defitsiiti ning sellega toimetulek ongi raskem- väsimus, näljatunne jne Suht rumal kekutada siin saavtususega, mis on osa elementaarsest igapäevaelust.
Jookseb 500 kilomeetrit ja kogub seeläbi annetusi? Et mismoodi see siis käib? Jookseb ja nopib raha maast. Ning võtab sellepärast kaalust alla, et instagramis kelkida?
KOMMENTAARID (25)