VIDEO JA FOTOD | Mart Sander sai maha teise õudusfilmiga: olen juba lapsest peale andunud õudusfilmifänn (8)

 "Ma olen andunud õudsfilmifänn olnud juba lapsest peale. Vist kuueaastaselt nägin kinos võrratut Poola õudusfilmi „Saragossast leitud käsikiri“ ja ehkki ma ei saanud mitu ööd magada, hiilisin paar päeva hiljem uuesti kinno seda vaatama. Millegipärast mind lasti sisse, kuigi film oli alla 16 keelatud," meenutab multitalent Mart Sander, kes maha saanud oma teise õudusfilmiga.

Mardi esimene õudusfilm "Juhuslik nimetaja" esilinastus mullu Haapsalu õudusfilmide festivalil ning põhines tema samanimelisel mononäidendil. Tänavu esitles ta HÕFF-il aga teist õudusfilmi, seekord nimega "Tegelikult". "See film baseerub minu kunagi Raadio 2 eetris olnud tondilugude sarjas "Horror Radio" kõlanud samanimelisel kuuldemängul," selgitab Sander. "See oli eetris aastal 1992 ning umbes samal ajal ilmus ka lugudega kassett, mis sai ootamatult populaarseks. Ma tahaksin ka praegu teha sellist sarja – aga nüüd siis televisioonis. "Tegelikult" ongi omamoodi pilootprojekt, uuele õuduslugude antoloogiale nimega "Lood Kõverpeeglist". Kui hästi läheb, siis hakkame seda nüüd suvel filmima ja see võiks sügistalvel ka vaatajate ette jõuda."

"Tegelikult" on Mardi sõnul klassikalise vana legendi natuke muudetud versioon, kus ühel tormisel ööl kohtuvad viletsas hotellis kolm inimest, kelle minevik ja tulevik näikse omavahel seotud olevat. "Loos on ka väike vimka, ehkki puändina mitte väga ootamatu. Sisuliselt on tegu kõhedusfilmiga, ehk siis – seal ei voola verd, ei rapita soolikaid ega raiuta päid otsast," seletab ta. "Ainult vesteldakse, vaiksel ja seksikal häälel… Tegu ongi omamoodi äraspidise võrgutuslooga, kus imeilus, salapärane naine ja natuke kummaline hotelli ööadministraator mängivad kassi-hiire mängu."

Mart ütleb, et kuna neil oli filmimisega kiire, siis ei saanud nad endale üilõbusaid juhtumisi lubada, kuid mees meenutab siiski, et mitmel korral õnnestus neil töötada nii kiiresti, et napilt täpselt saadi asjad purki. "Näiteks on üks kaader, kus Katja peab suurest kahepoolsest uksest välja jooksma, kaamera jälgib teda, väljas on vihm ja torm. Kui uksed avanevad, siis peab lööma välk, ja siis peavad mõlemad uksepooled sünkroonis kinni langema. Mõtlesime, et taevane arm, seda kaadrit me ilmselt ehitame kolm tundi ja filmime sada duublit, ja siis ka pole kindel, et üldse saame sellise, nagu tahame…" meenutab Mart. "Ja mis juhtus? Esimene duubel oli täiuslik! Nii pea, kui uks kinni langes, mina hüüdsin "Olemas!" – ja nii jäigi. Ainus duubel oli täpselt see mis vaja."