SÜNNIPÄEVAPIDU 1971: Sünnipäevalaual olid alpikannid, joodi kõrrega morssi, söödi kartulisalatit ja mõnd head ema või vanaema tehtud kodust kooki või kohvikust toodud kreemitorti.Foto: Viktor Salmre/ERMi fotokogu
Katrin Helend-Aaviku 27. aprill 2018 20:30
„Sain igasügiseseks sünnipäevakingiks ema käest vähemalt viis kilo väga häid õunu. Hommikul enne kooli-tööleminekut tõi ema mulle õunad voodi ette toolile, ning surus kastemärja lillekimbu pihku. See oli ilus äratus, seda veel aastate tagant vaadatuna,“ kirjeldab kaheksakümnendates aastates vanaproua Eesti Rahva Muuseumile saadetud mälestustes oma lapsepõlve sünnipäevi.

„Sain igasügiseseks sünnipäevakingiks ema käest vähemalt viis kilo väga häid õunu. Hommikul enne kooli-tööleminekut tõi ema mulle õunad voodi ette toolile, ning surus kastemärja lillekimbu pihku. See oli ilus äratus, seda veel aastate tagant vaadatuna,“ kirjeldab kaheksakümnendates aastates vanaproua Eesti Rahva Muuseumile saadetud mälestustes oma lapsepõlve sünnipäevi.

„Emme-issi, ma tahan sünnipäevaks nutitelefoni ja tahvelarvutit!“ nõuavad tänapäeva lapsed oma vanemailt ja panevad südamele, et pidu peaks pidama ilmtingimata mõnes batuudikeskuses, sest kõik tähistavad seal ja pealegi pool lasteaiarühma või klassi lihtsalt mujale ei mahukski.

Kodus sünnipäeva pidamine on pigem erand ja rahakaart kingitusena enim oodatud ja vaat et traditsiooniks saamas. Kiikhobu, memme kootud sokipaar ja sületäis õunu ei kuulu enam ammu sünnipäevakinkide esikümnesse. Peitust ehk siiski veel mõne mudilase sünnipäeval mängitakse, aga vana aja teismeliste soosituimast seltskonnamängust „Tagumine paar“ ei tea suurem osa tänapäeva noori enam midagi.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad