ÕL ARHIIVIST | Onu Bella: DJna on raskeim mängida lugu, mis endale ei meeldi, ja seejuures veel head nägu teha (7)

„Kõige nõmedam on see, kui publik võtab diskorit kui elavat plaadimasinat,” hurjutab Onu Bella (kodanikunimega Igor Maasik), kes on omaaegse lavaartisti kõrval tuntud ka DJna. „Arvan, et see ajastu ja aeg peaks ammu läbi olema, kus inimesed käivad ja küsivad soovilugusid ning paluvad kedagi tervitada. No mida fakki huvitab kedagi teist see, kui ma kedagi Ailit sünnipäeva puhul tervitan!” räägib ta diskoritöö varjupoolest.

„Käia küsimas muusikapalasid, mis õhtu kontekstiga absoluutselt ei sobi... Siis ei ole enam midagi miksidagi, vaid viskad käega. Ei viitsi sellise asjaga tegelda,” tunnistab Onu Bella. „Tavaliselt tuleb midagi sellist ette sünnipäevaüritustel. Kõige jubedamad on firmapeod, kuigi toovad hea kopika lauale. Aga pigem olen nõus tagasihoidlikuma honorari eest mängima seda, mida ise tahan.“

„Ma räägin sulle, mis on õigupoolest DJ kõige raskem ülesanne,” alustab Onu Bella tõsiselt. „Kui ta peab publiku soovil mängima lugu, mis talle endale ei meeldi ja seejuures veel head nägu tegema!” Publik tegevat nimelt väga hästi vahet, kas diskorile mängitav muusika meeldib või mitte.

„Mõnest palast on ammu mõõt täis!“

„Ma lisan siia oma näite,” ütleb Onu Bella. „Olen mitmel puhkeõhtul pidanud mängima Karavani „Popurriid” ja tegema head nägu. Täie austuse juures selle loomingulise kollektiivi vastu pean tunnistama, et tegelikult on mul endal juba mõnest konkreetsest loost ammu mõõt täis,” tunnistab ta. „Aga sa pead seda mängima. Kindel garantii, mis meelitab inimesed tantsupõrandale.”

Tähtis punkt, mille järgi saab diskori kvaliteeti hinnata, on Onu Bella sõnul see, kuidas tal õnnestub muusika keeles märku anda, et puhkeõhtu hakkab lõppema. „Kõik suudavad publiku suuremal või vähemal määral tantsupõrandale meelitada. Selleks on läbiproovitud igihaljad hitid,” räägib ta. „Aga kui kell hakkab tiksuma ja tööaeg ühele poole saama, siis on kõige suurem oskus see, kuidas anda muusikaga märku, et õhtu hakkab nüüd ühele poole saama.”

Pidu tuleb õigel ajal ära lõpetada, et inimestel ei tekiks üleküllastust. „Vahel on nii, et vähem on parem,” lisab Onu Bella. „Seejuures on mul endalgi selliseid õhtuid, kus lihtsalt unustad kella vaatamise ära ja lähed muusikasse nii sisse, et avastad alles siis, kui turvamees õlale koputama tuleb, et olen juba pool tundi üle lahtioleku aja mänginud,” muigab ta. Kellaaegu ja ka muid peokorraldaja seatud tingimusi võtab diskor aga tõsiselt. Näiteks eelmisel aastal käis Onu Bella kaks korda Londonis sealsetele eestlastele plaate mängimas. „Nende tingimus on olnud see, et kogu repertuaar peab olema kokku pandud Eestis tehtud muusikast.“ 

Ei häbene välismaiste reivide väisamist

Peale puhkeõhtutel mängimise osaleb Onu Bella pidudel ka publiku seas. „Ma ei häbene öelda, et käisin eelmisel aastal Amsterdamis ja Londonis reivil,” muigab Onu Bella. „Amsterdamis oli selline vägev üritus nagu „Amsterdam Dance Event“ (juba 1995. aastal alguse saanud viiepäevane klubimuusikafestival, mis tõi eelmise aasta oktoobris Amsterdami 120 klubisse üle 2200 artisti ja 350 000 kuulajat – H. L.). Mul õnnestus seal olla kolm ööd ja kolm päeva, siis pidin tagasi tulema, sest mul oli Eestis esinemine. Igal õhtul käisin reivil! Eesmärgiga, et vaadata, kuidas väga professionaalne DJ töötab,” muljetab Onu Bella.

Plaadikeerutamisega käib käsikäes ka tema ammusest ajast alguse saanud plaadikogu. „See on üsna imposantne. Formaat, mida kogun, on CD. Nüüdseks on ületatud 1900 plaadi piir,” räägib Onu Bella uhkusega. „Kusjuures – siin pole mitte ainult tantsumuusika,” toonitab ta. „Kogun süstemaatiliselt ühtede või teiste artistide diskograafiat. Näiteks Frank Zappa, ansambel Yes või Jethro Tull,” loetleb ta esimesena pähe tulnud ansambleid.

Suur plaadikogu ja nina hea muusika äratundmiseks on Onu Bella sõnul diskoriks olemise juures muidugi tähtis, ent olulisimaks peab ta kirge. 

Mis puudutab tehnikat, siis nendib Onu Bella, et seda ei õpi üleöö tundma. „Ega minagi tunne pulti sajaprotsendiselt, kuigi suuremat osa küll.“ Isiklikku tehnikat tal pole. Seega kui läheb esinema, esitab korraldajatele nimekirja vajaminevastest vidinatest.

DJd võib Onu Bella sõnul jagada kahte kategooriasse. „Ühed on need, kes tekitavad muusika kohapeal ega mängi seda muusikat, mida on võimalik kuulata raadiost. Selline underground või alternatiivi suund,” selgitab ta. „Teine on siis mainstream, aga see piir pole konkreetne. Mõni võib seal kahe vahel olla.”

Onu Bella ei karda kriitikat, et diskoriks olemine tähendab lihtsalt play-nupu vajutamist. „Selline mängimine ei paku mulle erilist pinget, aga retrodiskot ma ehk isegi teen sellises võtmes,” tunnistab ta. „Vaat äge on see, kui saan teha diskot, kus on vaja manipuleerida nii puldi kui plaadimängijaga! Saan lood kokku miksida nii, et ma ei pea midagi vahele mölisema,” muheleb meelelahutaja. „Muusika peab ise kõnetama ja inimese tantsupõrandale meelitama.”

Sai diskoriks juba 90ndatel

„Mis seal salata, laval jäi esinemisi vähemaks ja tuli leida alternatiiv,” selgitab meelelahutaja Igor Maasik, tuntud ka kui Onu Bella, kuidas temast plaadikeerutaja sai. „Üheksakümnendatel oli eurodance väga populaarne ja meelelahutuskohti oli palju. Nii ma siis võtsingi ette muusika mängimise disko võtmes.“

Onu Bella meenutab ka, kuidas 90ndate lõpp tõi Eesti meelelahutusmaailmale uue pöörde. „Eurodance’i populaarsus vaibus ja esile hakkas kerkima eelmiste kümnendite muusika,” selgitab ta. „Pakkusingi välja võimaluse mängida 70.–80. aastate retromuusikat, eelkõige pubides,” räägib Onu Bella, kelle sõnul võib toda aega pidada justkui pubide sünniajaks. Retro ja pop-rock sobis pubidesse paremini ning istus inimestele väga. „Rahva entusiasm ja huvi eelmiste kümnendite populaarsete lugude vastu on minu meelest hämmastav!”

Diskorina tegi Onu Bella esimesed otsad väiksemates diskoteekides. „Neid oli 90ndatel päris palju,” sõnab ta. „Regulaarselt olin nii Tartus Atlantises kui ka Pärnus Miraažis,” meenutab ta.

Keemikuharidusega Onu Bella peab ennast esmajärjekorras ikkagi meelelahutajaks (isegi mitte muusikuks), diskoriamet on tema peamine sissetulekuallikas. „See toobki mulle tänini leiva lauale!” kinnitab ta. „Praegu teen suure õhina, armastuse ja puhta entusiasmiga vana kooli trance’i ja minimal techno't. Viimane žanr on eriti populaarne. Ka Eestis.”