"Kolisin Los Angelesse täpselt oma 20. sünnipäeval. Mul ei olnud kaasas muud kui kaks kohvrit, millest üks oli täidetud raamatute ja suurte unistustega. Salaja kolisin ka ühe noormehe pärast, kellesse ma pööraselt armunud olin, kuid kes mu saabumise päeval kadus ja minuga enam ühendust ei võtnudki. Nii et ma olin üksinda oma värskete juuksepikenduste ja T-särgiga, mille ma olin nabapluusiks lõiganud. Ma ei teadnud kedagi ja mul ei olnud s***agi, aga ma olin valmis maailma vallutama!
Kerime 11 aastat edasi ja vahepeal on väga palju juhtunud. Ma olen olnud nii kodutu kui ka vaadanud oma terrassilt Hollywoodi märki. Kõik minu unistused on täitunud ning kõik minust on purunenud. Ma olen tundnud selles tohutus linnas vabadust ning olnud üksik viisil, millest ma ei ole teadlik olnud. Kõike, mida ma soovisin kogeda, ma ka kogesin. Ning viimase paari aasta jooksul olen ma lõpetanud vaikselt, kuid kindlalt mäetippude nimel veritsemise ja kompromisside tegemise, mis mulle mu rahu maksid. Taipasin, et ma ei pea oma kohta universumis välja teenima, sest ma juba olen ideaalne õmblus selles kangas.
Ja võib-olla on normaalne tunda, et betoondžungel pole koht metsikule südamele. Ja äkki lihtsalt on nii, et 21 miljoni inimese pulss on metsiku hinge jaoks vägivaldne ning selle asemel, et saada sitkemaks, tahan ma muutuda õrnemaks.
Ma ärkan enamikel päevadel, unistades oma teisest elust metsikuses, kus ainsad hääled on linnud ja loomad, kes elavad oma elu ilma mingisuguse päevakavata. Kus õhk on kopse lämmatavalt puhas ja kus ma ei kanna peaaegu üldse jalanõusid, sest need tunduvad ebavajaliku piirdena minu ja maa vahel. Su unistuste muutumine on normaalne. Muutumine on normaalne.
Istudes oma LA tagaaias, ostsin ma jällegi üheotsapileti, et minna. Mu raamatud on pakitud, et esimest korda 11 aasta jooksul minuga kaasa tulla ja nii hea on teada, et maailma serval ootab mind tükike taevast, mis ei tuhmu ning mida ei saa keegi mult võtta. Räägin teiega peagi metsast."
Edu!