Saund

METSATÖLL: esimesel kontserdil karjuti uuele trummarile „Võta paljaks!” (6)

Terttu Jazepov, 25. aprill 2018 17:23
MetsatöllFoto: Erlend Štaub
„Ma olen kogu aeg unistanud sellest, et olla trummar tuuritavas ja toimivas bändis. Metsatöll on kindlasti ansambel, mis täidab ka minu unistused. Võin esimest korda öelda, et olen professionaalne trummar,” sõnab eelmise aasta lõpus bändiga liitunud Tõnis Noevere.

Tõnis sõnab, et Metsatöll on talle alati eeskujuks olnud. „Nad on näidanud, et ka Eestimaa bändina on võimalus läbi lüüa.” Metsatöllu laulja Markus Teeäär on uue trummariga väga rahul. „Praegu toimib kõik, seega valik oli õige. Hingamine on õige, tal on samad eesmärgid, teeme koos muusikat ning ei ole mingit virinat.”

Samal teemal

Mehed ütlevad, et ka fännid on uue trummari väga hästi vastu võtnud. Kuigi proovimas käis erinevaid kandidaate, oldi siiski kindlad, et bändi tuleb võtta just Noevere. „Mõtlesime, kas Eestis üldse on kedagi, äkki peab Soomest võtma. Keegi meist pole trummar ja sai küsitud ühe, teise ja kolmanda käest ning kui trummareid kuulasime, siis minul jäi ausalt öeldes suu lahti, kui häid muusikuid Eestis üldse on,” räägib bändis peamiselt rahvapille mängiv Lauri Õunapuu. „Mulle meeldib Tõnise puhul, et saab teha asju, mida me enne ei ole proovinud ega tulnud selle pealegi, et saab nii teha. Ta pakub ise lahendusi ja huvitavaid trummipõrinaid välja, mida on võimalik lihtsa asja peale teha. See on loomingu jaoks väga hea,” ei hoia Õunapuu kiidusõnu tagasi. Intervjuu toimus 20. aprillil, kui mehed esinesid üle pika aja taas Tallinnas. Muu hulgas esitasid nad ka lugu „Rauavanne”, mida varem koos mänginud ei olnud. „Ma veel karjusin, kas teeme heliproovis ka seda, aga kõik olid juba ära läinud,” naerab Tõnis.

Teeäär sõnab, et viimastel esinemistel on kava tavapärasest erinev olnud. „Me ei piiranud üldse Tõnist, ütlesime talle, et vaata need lood välja, mida sina ise tahaksid meiega mängida, mis on sulle käe järgi. Ja ta hakkas meile pakkuma igasuguseid lugusid, mille peale ma polnud mõelnudki! Laval esitades mõtleme, et jube mõnus, miks me vanasti seda lugu ei mänginud, see on väga hea kontsertlugu. Praegu mängime 10 aastat vana lugu „Vesilind”, mis on pärit „Iivakivi” plaadilt ja sellel on hoopis teistsugune minek ja ise elad nii kaasa,” rõõmustab Markus, et Tõnis on bändi uut hingamist toonud.

„Tore ongi vanu lugusid meelde tuletada, mille olemasolu ei mäletagi. Kui mängid, siis kuulad, et vautsi-vau, mis ägedat asja me ikka teinud oleme. Suudad nii ära unustada vahepeal, et taasavastamisrõõmu on ikka omajagu,” nõustub ka bassist Raivo Piirsalu ehk KuriRaivo.

Metsatöllu edu võti

„Mõtlesime kohe, et teeme valmis kava, mida hakkame suvel mängima. Tõnis õpib teatud laulud ära ja siis hakkame rohkem uutele keskenduma. Aga nüüd ongi nii läinud, et enne kontserti Markus saadab meile kõigile e-postiga kirja „Mul on siuke tunne, et nüüd me peame seda lugu tegema ja seda lugu peame ka tegema”,” naerab Õunapuu. „Esimene kontsert Tõnisega oli Moostes, kus oli tema jaoks ligi paarkümmend uut laulu ning siis tal ei jäänudki muud üle kui oma positiivsuses öelda „Muidugi!” ja need kiiresti ära õppida.”

Mehed sõnavad, et Mooste kontsert oli üks pikimaid ja emotsionaalsemaid, mis kestis koos trummisoolodega ligi kaks tundi. „Trummisoolo läks veel ühe loo võrra pikemaks, sest Lauril läks kandlekeel puruks,” räägib Tõnis. „Kõik jooksid Tõnise juurde, et mängi veel kümme minutit! Siis küsisime Laurilt, kaua läheb. „Oota, kohe saan!”,” ütleb Markus, samal ajal väga elavalt kätega näidates, kuidas lava tagant Tõnisele märku anti, et tehku üks trummisoolo veel.

„Mooste kontserdil oli esireas üks mees, kes terve aja karjus „Uus trummar! Võta paljaks!”. Lugu lõppeb ära, kuuled kuidagi kõrvaklappide vahelt „No kas saab paljaks või ei saa!”,” muheleb Noevere. „Lõpuks KuriRaivo tegi nalja, et õhtul teeme sauna, küll siis võtab. Pärast läksime autogramme andma ja selle mehe naine tuli ja ütles „Ma olen ikka nii solvunud, mille pärast minu mees üldse teisele mehele niimoodi ütleb?” meenutab Tõnis, mille peale kõik naerma hakkavad.

Suvel on bändil plaanis anda võimalikult palju kontserte Eestis. „Tahaks pühenduda Eestile, suvi ongi selle jaoks, et käia ansambliga, olla kodus ja mängida oma inimestele. Minu poolest mahub Eesti kontserte veel suvesse juurde küll ja küll, see on meie rõõm oma rahvale mängida,” sõnab Lauri.

Meestel on selge arusaam, miks Metsatöllul niivõrd hästi läheb. „Bändi edu võti ongi inimesed, kes pühendavad terve oma aja ühe asja tegemisele. See ju käib tegelikult kõikide eluvaldkondade kohta, oled sa sepp, kunstnik või professionaalne sportlane,” sõnab Lauri. Õunapuuga nõustub ka Tõnis. „See mind ehk kõige rohkem paeluski, et kõigil meestel on professionaalne soov bändi teha. Kõik elavad bändi jaoks, mis ongi Metsatöllu edu võti ja sellepärast nad nii kaugele jõudnud ongi.”

Kruiisile metalmuusikat nautima

Bänd naasis hiljuti metalmuusika kruiisilt 70 000 Tons of Metal, mille näol oli tegemist laevakruiisiga Kariibi merel, kus sai esinemas näha maailmakuulsaid metalbände. Reis kestis viis päeva, kahel esimesel päeval veedeti aega laeval, kolmandal päeval sai nautida Turksi ja Caicose saare ilu ning neljas ja viies päev möödusid taas laeval hevimuusikat kuulates ja pidutsedes. Üritusele müüdi vaid 3000 piletit.

Metsatöll esines kruiisil esimesel ja viimasel päeval. „Mõned bändid mängisid teisel ja kolmandal päeval, lihtsalt lavad vahetusid, kord väljas ja siis sees. Meil oli samamoodi, esimesel päeval kell 17 oli madalam, laeva põhja poole jääv lava ja teine lava oli suurem, laeva keskel,” lausub Markus. „Kindlasti oli see üks omapärasemaid ja prestiižikamaid kontsertreise Metsatöllu karjääri jooksul. Oli uhke tunne, et ikkagi eestlased on ka ansambliga esindatud.”

„Äge oli see, et lavatagused ruumid olid kajutid, inimesed olid omavahel võrdsed, oled sa bändimees või külaline,” sõnab Tõnis. Laeval toimusid erinevad õpikojad (muu hulgas näiteks ka eesti kultuuri ja rahvapillide oma) ning karaoked, lõõgastuda sai mullivannides. „Mina käisin ja vaatasin ikkagi oma lapsepõlve lemmikud ära,” räägib Markus rõõmuga. Näiteks vaatas ta selliseid bände nagu In Extremo, Sepultura, Exciter, Destruction ja Kreator. „Jõhkralt hea,” ei hoia ta emotsioone tagasi.

Kuidas aga pisikesest Eestist pärit bänd nii uhkele üritusele üldse esinema pääses? „Meiega võeti ühendust,” ütleb KuriRaivo. Lauri lisab, et ürituse kodulehel on iga aasta ka küsitlus, keda kruiisil esinemas näha tahetakse. „Üllatuslikult on Metsatöll alati soovitud bändide nimekirjas olnud. Metal’il on ju hästi palju alaliike nagu džässil või rokilgi. Korraldajad ei taha palli ühte väravasse lüüa, vaid et igale kruiisi külastajale oleks midagi ning mitte midagi ootuspärast, vaid uudset ja teistsugust.” Sel aastal oli kruiisil tõeliseks eksootikaks Jaapani metalbänd Gyze. „Võib-olla Metsatöll läheb ka natuke eksootika alla. Inimesed laulavad eesti keeles ja ajavad oma asja, torupillid ka veel laval. See võib tunduda eksootilise paketina. Oleksime me tüüpiline death metal bänd, siis võib-olla ei oleks meil sellist šanssi olnud,” sõnab Lauri. Samuti mainib ta, et üritustele kutsutakse pigem artiste, keda tuntakse heast küljest. „See on soovitus kõikidele muusikutele, kes soovivad palju esinemas käia - näidake, et teiega koos on lahe, nõudke vähe ja pakkuge palju. Kui väike mees nõuab palju, siis ta üldjuhul püünele ei saa.”

Tohutud tunnid lennujaamas

Metsatöll reisib teadupärast alati oma tehnika ja pillidega, kuid seekord jäetakse trummid maha ja kaasa võetakse vaid kitarrid ja rahvapillid. „Meil on Brasiilias omajagu siselende, arvan, et kui kõik läheb plaanipäraselt, saame olla tohutuid tunde lennujaamades, pill käes,” naerab Teeäär. Välja on mõeldud ka varuplaan, mida teha juhul, kui mõni muusikariist peaks lendudega kaduma minema. Tavaliselt asendatakse pill kontserdil lihtsalt mõne teise instrumendiga. „Lugu kõlab veidi teisiti, ent saab ära mängitud küll. Iseasi, kuivõrd hästi see välja kukub - ütleme, et petab ära,” räägib Lauri. „Kui aga kõik pillid peaksid maha jääma või mujale lendama, saab kontserdi siiski antud - mõni pasun või viiul kuskil ikka vedeleb, kui torupilli ei saa.”

Ka Tallinna kontserdi heliproovis ilmnes, et üks pill on puudu. „See on, kui mehel on kandleid liiga palju,” naerab Markus. Lauri ütleb, et ei tea, mitu kannelt tal kodus on. „Ma ei kogu pille, ma lihtsalt mängin nendega,” sõnab mees. „Kolme peal läks lugemine sassi,” teeb KuriRaivo nalja.

„Lendamistega ongi keeruline, käi, paki ja vaata, et kilodesse mahud ja alati ei saa kõike kaasa võtta, millega oled harjunud mängima,” ütleb KuriRaivo, et muusikuna reisimine on raske. „Aga kui jälle kuhugi lähed, on publik nii lahe, et kaalub kõik ebamugavused üle.”

„Mina isiklikult ootan seda, et kohtuda Brasiilias elavate eestlastega. On neid ju läinud sinna küll. Tahaks näha, mis elu nad seal elavad ja mis räägivad. Ise oleme seal nii vähest aega, et ei jõua väga sisse elada. Mis meid seal täpselt ootab ja mida meilt oodatakse, see on küll põnev,” sõnab Lauri.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee