Korra läksin ka ühte pimedat aitama , ( maalt linnasuunal )25. aprill 2018, 10:30
bussist väljudes ,kui kähvas mulle ,ma saan ise ka ... ,aga ma teadsin kuhu poole ta peab minema ,aga ta läks vales suunas , vat siis saan ise kah ,aga nii kange oli, et läks ikka edasi ,ma jälgisi teda ,et ikka suunata õigele teel ... ja lõpuks pööras ikka ringi ja jätkas õiget teed , ta läks pimedate majja tööle , harju tegema Tartus ...
kui inimene on võimeline ise vetsus käima, oleks nõme talle mähkmed panna kui inimene on võimeline käima, ei ole vaja talle rattaid alla kui inimesel on ratastooliga vaja vaid äärekivist üle saada, ei pea teda siledal teel ka lükkama (kui ta seda ise ei palu)
"Ratastoolis liikumine on ebaturvalisem,sest ma ei tea,mis ees on"väidab ajakirjanik.Kas ta siis kõndides teab ,mis ees on?Milleks siis eeskõndijat üldse vaja on?Halvustav suhtumine ratastoolis liikujatesse on puudega inimese poolt eriti kummaline ja silmakirjalik. Pigem võib lugu käsitleda kui reklaami endale.
Olete hotellis ja palute, et teie tuba ei koristataks. Koristajat (ettevõtet) aga ei huvita, et te ei soovi ja tulevad ikka väevõimuga seda tegema viidates mingitele asutuse soovidele. Tahate hotelli hommikusöögilauas ise rahulikult valida, mida sööte, aga selle asemel hakatakse teile ette vedama. Täiesti ignoreerides seda, mis teile meeldiks. Tuuakse kohvi, aga eelistate tegelikult teed. Firma aga ütleb, et teavad paremini, mida teile vaja. Kaebate, aga kommentaatorid ütlevad teile, et no mis viga - mugavam oli ju nii. Ärge hädaldage. Saite ju söönuks. Laevafirmalt paluti saatjat, mitte ratastooli. Hea, et hingamisaparaadi ja tugiisikuga ei tuldud. No et kui pime, siis kindlasti sügava vaimupuudega ka.
Tahtsite laevas alumise teki akendeta kajutit, aga saite kaptenisilla kõrval asuva sviidi... Tahtsite kontinentaalset hommikusööki, aga saite täiusliku a la carte... NUNUH
Ratastool ei ole sviit. See ei ole midagi, millest unistada või soovida, kui seda just vaja ei lähe. See ei ole lõbusõiduvahend. Inimene vajas üht, anti teine. Teenindavad ettevõtted peaks siiski arvestama klientide soovidega.
Puudega ei tähenda seda, et sa mitte millegagi toime ei tule. Inimene tahab elada maksimaalselt normaalset elu ja alandav on, kui peetakse hädisemaks kui tegelikult on.
Tõenäoliselt sina ei solvu, kui nimetan sind ajupuudega inimeseks. Jakob on nägemispuudega ja palus vastavat abi. Abi anti nagu liikumispuudega inimesele. Palju õnne - kui on palavik, siis püüdke seda hemorroidikreemiga ravida. Iga häda korral ikka õige abi. Kas pole?
aga ratastooli kõrval oli ka ju mees? kas ei saanud mehele öelda, et selle asemel, et lükkad, ma kõnnin ise ja sa kõnni kõrval, ma hoian sust kinni lihtsalt? olekski mõlemad ju rahul?
Läks jah veidi viltu, aga miks pidi see mees mõnitama ratastoolikasutajaid? Kas sellepärast, et see puue paistab kohe silma? Piinlik lugu, see mees peaks oma sõnu häbenema.
Kui laevafirma esindaja arvab, et nii ohutum ja kiirem on inimene ratastoolis laevale saata siis pole mõtet vastu ajama hakata, asi see ratastooliga natuke sõita siis ikka on. Hakkad vastu ajama siis võib kapten ka maha jätta. Sama asi on lennufirmadega.
lennu- ja laevafirmad ning mingid ettevõtted veel panevad sarnase puudega inimese ratastooli sellepärast, et kui see nägemisprobleemidega mees nüüd saatjast kinni hoides siiski komistab kuskil ääre taha ja end vigastab, siis saab firma kohtusse kaevata ja kahjutasu nõuda. kui inimene istub ratastoolis ja teda lükkab näiteks firma mingi töötaja, siis on võimalus, et midagi juhtub väiksem. see pime jorss lihtsalt tühjast puhub jama üles. kui oleks koperdanud ja nina sodiks kukkunud, siis oleks jälle häda olnud. ameerikas näiteks kui sind haiglast ravilt välja kirjutatakse ja sul on näiteks veel lihased nõrgad või misiganes, võid ka täiesti ise juba liikuda, aga kui sa samamoodi juhuslikult halva õnne läbi end vigastad väljumisel, siis on jälle kahjutasude nõudmine ja süüdistused. sestap lükatakse sind ka ratastoolis haiglast välja ning edasi on juba sinu mure kui midagi juhtub. ärge ohkige nii palju.
halvasti kohtlemist siit loost küll kusagilt ei paista, pigem inimese ülitundlikkust oma eripära suhtes. See on muidugi täiesti mõistetav, aga ka meil (ütlen nii seepärast, et olen ka ise mingil määral erivajadusega) tuleb arvestada tervete inimeste reeglite, aja- ja töökorraldusega.
KOMMENTAARID (25)