BLOGIAUHINNAD | Reisiblogija Liina Metsküla: Eestis on väga hea elu ja selle üle ei tohiks nuriseda (5)

16. juunil jagatakse taas Eesti blogiauhindu. Praegu saavad blogijad end veel võistlusele registreerida. Õhtuleht esitas oma blogi kirja pannud kirjutajatele kümme küsimust ning tutvustab blogijad teilegi.

Nimi, vanus, amet: Liina Metsküla, 27-aastane, Õhtulehe sisuturunduse projektijuht.

Bloginimi ja -aadress: Liina reisiblogi, https://www.liinareisiblogi.com/

Lugejate arv päevas: Umbes 100. Enne olin Õhtulehes oma blogiga (https://naisele.ohtuleht.ee/blogid/seljakotigablogi) ja seal olid ühe postituse kohta rekord üle 20 000 avamise.

Kui kaua oled bloginud: Ma ei tee seda aktiivselt, rohkem reisimise ajal. Kui ma kolm aastat tagasi pikemalt Ladina-Ameerikas olin, Venemaal ja hiljem Sitsiilias elasin ning ka Põhja-Koread külastasin, siis oli väga aktiivne blogi. See oligi see Õhtulehe oma. Ja endalegi üllatuseks sain toona blogiauhindadel reisiblogi kategoorias kolmanda koha – ma isegi ei süvenenud, et selline võistlus oli! Ja siis, hops, auhind! Igatahes nüüd alustasin poolteist kuud tagasi uuesti ja kolisin täitsa oma domeenile.

Kandideerimise kategooria: elu välismaal

1) Kui blogiga alustada plaanisid, siis millised bloginimed laual olid? Kuidas sai valituks just praegune nimi? See oli mu jaoks keeruline. Lõpuks otsustasin siduda täitsa enda nimega.

See oli mu jaoks keeruline. Lõpuks otsustasin siduda täitsa enda nimega.

2) Kas sul on teemasid, millel tahaksid avalikult sõna võtta, aga julgusest jääb puudu?

Vist ei ole. Aga ma võin tuua välja teemad, mille osas kahelda, kas tasub. Näiteks ütlen tihti, et reisimine jääb tavaliselt julguse, mitte raha taha. Siis võidakse mind tembeldada rikkurite lapsukeseks, kes ei ole elu näinud. Mu vanemad on täiesti tavalised inimesed, kes ei ole mu reise finantseerinud.

Samuti ütlen tavaliselt kõva häälega, et Eestis on väga hea elu ja selle üle ei tohiks nuriseda. Ehk siis kui tahta selle looga kõvasti klikke saada, võib selle põhitsitaadiks panna. Minule on reisimine õpetanud, et eluga peab rahul olema – näiteks praegu olen Mehhikos ühes pisikeses külakeses vabatahtlik ning maja laguneb, vett tuleb ämbritega sisse tuua, pesu käsitsi pesta, kuumus tapab ning ümberringi on tühermaa, kus elavad skorpionid ja tarantlid (kes aeg-ajalt tuppa kipuvad).

3) Kas kirjutad postitusi pigem öösel või päeval? Miks?

Päeval. Öösiti ma magan. Siis liigub rohkem skorpione ka, parem on voodis püsida.

4) Kas oled mõelnud blogi asemel vlogida, sest blogimine on täna juba justkui eilne päev?

Ei. Ma oskan paremini kirjutada kui videot teha.

5) Kas Eesti pisikese turu jaoks pole blogijaid juba liiga palju?

Ma pigem arvaks küll. Aga samas – kui blogijad blogivad, siis peaks ju lugejaid ka olema? Mina hakkasin blogima, sest tahtsin enda reisimälestusi jäädvustada. Siis sain teada, et mu lähedased tunnevad huvi. Ja niimoodi laiendasin seda ringi, kuni olen lausa kaks reisiraamatut välja andnud („Maailma peal ripakil“, 2016, ja „Nutika reisimise ABC“, 2017). Ma ei saa öelda, et olen ligilähedaseltki Malluka mastaabiga, aga mul on omad lugejad.

6) Milliseid postitusi meeldib sulle kõige rohkem teha, kas jutu-, pildi- või videopostitusi? Miks? Jutupostitusi.

Ma arvan, et ma oskan kõige paremini lugu vesta.

7) Üks suur bränd pakub sulle väga head koostööd ja tahab kiitva postituse eest maksta väga palju raha. Tegelikkuses ei meeldi see toode sulle aga üldse. Kuidas käitud - kas pigem teed hea raha eest siiski positiivse arvustuse ära või kirjutad hoopis ausa arvustuse ning kaotad raha ja koostööpartneri?

Igas asjas saab ALATI leida midagi head. Ja kui see on nii kohutavalt halb, et ise ka ei usu, siis see on juba naljakas. Ja naljakas on ka hea. Ma paneksin fookusesse ainsa pisipisikese hea asja ning artikli teises pooles räägiksin delikaatselt, mis võiks teistmoodi olla. Minu kogemus on see, et klient hindab ka ausat tagasisidet. Aga see aus tagasiside peab olema väga pehmelt sõnastatud, heade asjade vastukaaluks.

8) Mis on olnud kõige negatiivsem ja kõige positiivsem kommentaar läbi aegade sinu blogis? Kui palju läheb sulle korda (negatiivne) vastukaja, mida blogile saad? Kas võtad seda arvesse või ajad pigem ikka oma asja?

Kuna minu blogi oli varem Õhtulehe veebis, siis sattus sinna igasugust rahvast ja me kõik teame internetikommentaatorite stiili. Ikka väga karmilt on öeldud. Pikalt ajakirjandusega seotuna olen kasvatanud keskmisest paksema naha, nii et püüan lasta halva kõrvust mööda. Liina reisiblogi domeeni pealt pole halvasti öeldud, sest sinna tulevad pigem need, kes tunnevad huvi. Näiteks hiljuti võtsid ühendust mitu abiturienti, kes ütlesid, et nad kirjutasid minust oma riigikirjandis. Kui keegi otsustab MINUST kirjutada ühes oma elu kõige tähtsamas kirjateoses.. siis on mu elu korda läinud! Ma olen alati öelnud, et minu eesmärk on inimesi inspireerida. Kõik võivad elada oma unistuste elu.

9) Kui isiklik on liiga isiklik? Kas on mõni teema, millest oled juba hakanud kirjutama, kuid siis otsustanud, et see on liiga isiklik ning oled jätnud postituse avaldamata? Kui jah, siis mis teema? Kui ei, siis kas sinu arvates on mõni asi kirjutamiseks liialt isiklik?

Kuna kirjutan reisiteemadel, siis ma arvan, et need ei olegi väga isiklikud. Küllap on see rohkem elustiili- ja beebiblogijate rida. Võib-olla kõige isiklikum on see, kui ma kirjeldan oma lähedasi ja kuidas nemad minu pöörasusse suhtuvad.

10) Kas sinu päris esimene blogipostitus on kättesaadav? Millise tundega sellele tagasi vaatad? Ehk jagad ka meiega.

Oli aasta 2009 ja ma läksin gümnaasiumi riigieksamite vahel kolmeks nädalaks üksinda Mehhikosse, Guatemalasse ja El Salvadori. Ma polnud kunagi üksinda reisinud, ka mitte nii kaugel. Hakkasin blogi kirjutama enda jaoks, sest mul ei olnud oma reisimuljeid kellegagi jagada. Esimesed postitused olid pigem kirjeldused, kus ma käisin, kellega, mis toimus jms. Postitustel polnud keskseid teemasid, vaid jutustasin lihtsalt päevasündmustest.

Elan ka täna Mehhikos ja ma tunnen, et olen justkui koju jõudnud. Mitte selles mõttes, et oleksin kõik need aastad Mehhikot oma koduks pidanud, vaid põhjusel, et just siit algas minu jaoks kõik. 2009. aastal Mehhikosse minnes olin ma külastanud umbes kümmet riiki. Nüüdseks on neid üle 70. Üheksa aastat tagasi Mehhiko külastamine äratas minus sellise reisikire.

Kõigepealt..

Kas ma reisisin üksi? Tsiteerides Gerdat: „Grupp oli väga vaheldusrikas: Liina ja tema ego“ Ehk siis reisin jah üksi.
Miks? Seda saavad mõista ainult need, kes on üksi võõras linnas kaardiga ringi käinud. See on suurepärane tunne.
Kas ma olen hull? Ei ole, maailmas on väga palju noori, kes üksi reisivad. Ainult et nad on tavaliselt minust mõned aastad vanemad.
Kas ma ennast üksi ei tundnud? Üldse mitte, ma kohtusin väga paljude toredate inimestega.
Kas ma soovitan seda? Aga loomulikult!
Kas ma sain seagripi? Ei
Kas ma kartsin seagrippi? Reisil olles mitte, kodus kartsin küll, et võin olla nakatunud.

Kuni 30.04 saab oma blogi Eesti blogiauhindade jagamisele kirja panna veebilehel eba.marimell.eu. Mais toimub rahvahääletus ning kõik saavad anda hääle oma lemmiku poolt. Tänavused Eesti blogiauhinnad jagatakse välja 16. juunil Tellisikivi loomelinnakus asuvas Vaba Lava teatrikeskuses. Üritus on mõeldud kõigile ja kohale on oodatud nii blogijad kui ka blogilugejad. Üritus on kõigile tasuta