„Saja lugu“Foto: Liis Reiman
Inimesed
20. aprill 2018, 20:15

"Saja loo" autorid: filmilint saja inimese lugudega valmis alles etenduspäeva hommikutundideks

Jazzkaare avaüritus tõi vaatajate ette videokontsertlavastuse „Saja lugu“, milles rullus lahti dokumentaalne portree Eestist läbi tema inimeste. Noblessneri angaaridesse olid kontsertetenduse jaoks ehitatud massiivsed tribüünid ja lavad ning sisse toodud tehnika, mis võimaldas etendust vaadata kahe ekraani pealt. Filmlint saja inimese lugudega sai aga valmis alles hommikutundideks.

„Me oleme nende saja inimesega olnud suhtluses poolteist, kaks aastat. Filmisime aga viimase nädala jooksul. See oli ainus võimalus selle ideega liikvele minna. Nii et täna hommikul tulin montaažist ära! See oli paljuski võimalik ainult tänu sellele, et jää oli sulatatud ja inimestega oli usaldus võidetud,“ leiab üks etenduse autoreist, fotograaf Kaupo Kikkas.

„Need sada inimest, kes projektiga vabatahtlikult liitusid, tulid eelkõige selle tunde pärast, et tegemist on hea asjaga. Osad inimesed kirjutasid meile ise, osadel võtsid ühendust sõbrad ja lähedased. Isegi siis, kui need inimesed ei saanud alguses täpselt aru, milline see projekt saab lõpuks olema, oli neil sellesse usk. Kuigi isamaalisus ei ole olnud eraldi eesmärk või teema, on armastus oma maa ja inimeste vastu meile kõigile väga suur teema. Mulle tundub, et nende inimestega on täpselt samamoodi. Võib-olla intuitsioon ongi see, mis neid sadat inimest seob, sest nad on nii erinevad, kui üldse olla saavad.“

Kuigi Jazzkaare poolt oli esialgseks avaürituse toimumiskohaks planeeritud Nordea kontserdimaja, olid lavastuse loojad kindlad, et etendus „Saja lugu“ vajab lihtsamat paika, kus pildi- ja helikeel saaks puhtamalt välja tulla. „Suhtlesime kümnete võimalike kohtadega. Lõpuks jäid pinnale kolm täiesti ebatraditsioonilist kontserdipaika, kus mitte kunagi ei ole toimunud ühtegi üritust,“ ütleb Kikkas.

Lavastuse idee sündis rahvusvaheliselt tunnustatud portreefotograafil Kaupo Kikkasel mõned aastad tagasi sõbra ja dirigendi Jonathan Bloxhamiga, kellega koos lavastati Inglismaal projekti „One hundred faces” („Sada nägu”). „Mõtlesime kuidas panna kokku tema talent ehk muusika ja minu visuaalsed oskused ja nii sündisidki raamat ja kontsert, kus me siis esitasime nende saja inimesega  György Ligeti teost „Sümfooniline poeem sajale metronoomile“. Peale imelise raamatu ja eksperimentaalse muusikasündmuse oli seal kõige olulisemaks sotsiaalne moment, kus inimesed said kokku, tekkis mingi täiesti uskumatu sünergia ja koostegemise soov,“ räägib kontsertlavastuse idee autor. Kikkas jagas enda enda elamust sõpradele festivali Jazzkaar meeskonnas, kes olid ideest vaimustunud ning nii otsustatigi katsetada projekti ka kodumaal. 

Suur osa muusikast valmis öötundidel

Helimaastiku kirjutas lavastusele Erki Pärnoja. Tema kaasamine tuli festivali korraldaja enda poolt. „Aga ka kõik järgnevad meeskonnaliikmed nagu Jaak (lavastaja Jaak Prints – toim), Laur (raamatu „Saja lugu“ lugude kirjutaja Laur Kaunissaare – toim) ja teised on tulnud tänu juhusele. Kõikidel on seejuures olnud teadmine, et see projekt on midagi väärt ja seda peab tegema,” lausub Kikkas.

Erki Pärnoja jaoks on tegemist suurima projektiga, kuhu ta heliloojana kaasatud on olnud. „Sellises mastaabis ei ole ma kunagi kirjutanud. Ma ei ole keskendunud ka kunagi nii palju oma tunnete tõlgendamisele,“ lausub Pärnoja. „Sain aru, et ma ei tohigi mõelda, vaid ma pean kogema ja tajuma.“ 

Erki tunnistab, et tänu kohtumistele nende saja inimesega sai ta rohkem aru kunsti olemusest. „Käisime nende saja inimese juures ja see kogetu oli seal nii eriline: kui meil alguses oli illusioon, et me anname neid kohtumisi, jutuajamisi ja mõtteid, mida me saame nendelt inimestelt, edasi, siis seda ei saa me mitte kunagi teha. Ma ei saanud süstematiseerida seda, kuidas või mida ma teen video- lavakunsti või tekstidega - pidin seda lihtsalt tajuma. Pidin võtma selle eluloo ja ootama seda tunnet.“ 

Suur osa muusikast valmis heliloojal öötundidel. „See on olnud muusikalises mõttes kõige suurem väljakutse, mis mul on kunagi olnud, ja ka inimesena üks suurimaid.“ Erki muutis projekti protsessi jooksul oluliselt oma mõtteid ka instrumentaariumi osas. „Tahtsin realiseerida erinevaid unistusi, mis mul on - vahetada sarnaseid ideid ja heli.“ Muusik kirjeldab, et tema soov oli muusikalist motiivi kasutada erinevatel instrumentidel. „Et inimesed saaksid samu motiive ja kordusi kuulata erinevate esitajate peal.“

Helilooja jaoks on olnud projekti puhul eelkõige põnev just see, kuidas ühendatakse erinevad kunstivormid. „Ma ei näinud esialgu, kuidas see võimalik oleks, aga need ongi kõige huvitavamad hetked - kui sa pead hakkama avastama, kuidas see võimalikuks saab.”

Kõige rohkem õppis Erki projektis olles inimeste vajalikkust. „Mul on vaja inimesi enda ümber. Olgu muusika minu initsiatiiv, aga selle kujundamisel vajan ma inimesi, kellega tunnen end turvaliselt ja hästi. Keda ma usaldan ja kes teevad mulle selle heateo ja julgevad öelda, kui midagi ei toimi.“

Kontsertetenduse „Saja lugu“ koosseis: 

Erki Pärnoja – helilooja, kitarrid, 

Jaak Prints – lavastaja 

Kaupo Kikkas – fotograaf 

Laur Kaunissaare – dramaturg 

Joel-Rasmus Remmel – klaver 

Sander Mölder – elektroonika, tšello 

Peedu Kass – kontrabass 

Kristjan Kallas – trummid, löökpillid 

Anna Põldvee – laul 

Sänni Noormets – laul, viiul 

Meelis Vind – klarnet, bassklarnet 

Johannes Kiik – tromboon 

Keio Vutt – saksofon