Eve KiviFoto: HELIN LOIK-TOMSON/NAISTELEHT
Aigi Viira 21. aprill 2018 00:01
„Ma tundsin ennast Moskvas filminäitlejana tõesti hästi, minule sobis kõik see, mis puudutas filmi ja kultuuri,” tunnistab Eve Kivi (79), kelle karjäär oli Venemaal hoopis hoogsam kui Eestis. „Ega ma Eestiski end halvasti tundnud, kuid olin siin alati nii vähe aega – lendasin jälle minema.” Tõsi, lennus oli Eve kogu aeg, sest Nõukogude Liidu eksportartistina tuli tal alatasa filmifestivalidel tsirkuleerida. „Eksport tähendas lihtsalt seda, et neid näitlejaid võis võtta välismaale kaasa ja seal näidata,” naerab Eve. „Sest need näitlejad ei joonud. Venemaal olid sel ajal näitlejad kõik jõledad joodikud, naised ka!”

„Ma tundsin ennast Moskvas filminäitlejana tõesti hästi, minule sobis kõik see, mis puudutas filmi ja kultuuri,” tunnistab Eve Kivi (79), kelle karjäär oli Venemaal hoopis hoogsam kui Eestis. „Ega ma Eestiski end halvasti tundnud, kuid olin siin alati nii vähe aega – lendasin jälle minema.” Tõsi, lennus oli Eve kogu aeg, sest Nõukogude Liidu eksportartistina tuli tal alatasa filmifestivalidel tsirkuleerida. „Eksport tähendas lihtsalt seda, et neid näitlejaid võis võtta välismaale kaasa ja seal näidata,” naerab Eve. „Sest need näitlejad ei joonud. Venemaal olid sel ajal näitlejad kõik jõledad joodikud, naised ka!”

Nõukogude Liidu eksportartistidel tuli välismaal bankettidel särada ja ühtevalu intervjuusid anda. Kainelt ja naksakalt. See aga ei tähendanud, et mõnikord asjad viltu ei vedanud. „Kord juhtus meil Lääne-Berliinis naljakas lugu filmiga „Ferdinand Lüssi elu ja surm”,” naeratab Eve. „Seal oli üks väga tuntud näitlejanna, kes mängis Lüssi abikaasat.Ta võttis end nii täis, et ronis klaveri alla, kus hakkas laulma ja reźissöör Anatoli Bobrovskit kutsuma: ”Anatoli, tule siia! Mine ütle neile, et ma olen Nõukogude Liidu esinäitleja!” Anatoli korrutas: ole tasa, ole tasa! Tema karjus edasi, sest oli nii palju vodkat joonud, et ei andnud enam endale aru.” Esinäitlejanna klaverialune etteaste sai seltskonna rõõmuks siiski rahumeelse lõpu. „Istus-istus sel klaveri all, aga lõpuks tuli välja.”

Näitlejate esindusfunktsioon oli siiski töö, mitte üksnes lust ja lillepidu. Sama kehtis ka välismaiste filmivõtete puhul. „Seal võis igasuguseid asju juhtuda,” tõdeb Eve, muie suunurgas. „Ükskord filmisime taas Lääne-Berliinis, aga ööbisime Saksa demokraatliku vabariigi hotellis, sest seal oli odavam. Kord aga võttis stsenarist Julian Semjonov, kes oli seal oma Žiguliga, nosu nii täis, et ei suutnud sõita.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon