Urmas E. Liiv teeb õudusfilmi: täispikka õudusfilmi ei ole veel tehtud – keegi pidi selle otsa lahti tegema (32)

„Eesti filmitööstus on praegu väga heal järjel. Tulevad väga ilusad ja suured filmid, mis inimesi kõnetavad ja komöödiad, mis rahvast naerutavad. Õudusfilmi elemente ühes või teises kodumaises filmis on, aga täispikka õudusfilmi ei ole veel tehtud – keegi pidi selle otsa lahti tegema,” räägib Urmas E. Liiv, keda on üleloomulik maailm alati paelunud.

„Kuigi õudusfilmi tegemine on väga kallis, on meil hangitud suhteliselt minimaalsed vahendid: kirjutasime selle loo ühte kindlasse kohta Lääne-Virumaal, mis aitab meil natuke kulusid kokku hoida.”

Loo keskmes on üksik keskealine naine, kes arusaamatutel põhjustel kaotab mõistuse. „Olen nimelt ka ise sellise asjaga kunagi kokku puutunud, aga mingit reaalselt lugu see film ei räägi,” selgitab Liiv. „Peategelase sees on erinevad identiteedid, mis vahelduvad ohtlike olukordade ja selgnemistega. Kui peategelane mõistab, et temaga on midagi juhtunud, palub ta abi – võimalust enda kinnipanemiseks või sulgemiseks. Kui alguses ei võeta naist tõsiselt, siis hiljem on juba liiga hilja,” valgustab režissöör tükikest algsest stenaariumist, mis valmis mõned kuud tagasi.

Filmis on oluline roll ka lapsnäitlejal. „Tegemist on ühe tuntud inimese lapsega, kes saab võtete ajal alles 5-aastaseks,” räägib Liiv. Kellega täpsemalt tegu, jätab Liiv esialgu saladuseks. Lapse osatäitja leiti paarisaja kandidaadi seast. „Tegelikult otsisime seda last ikka päris kaua," tunnistab filmimees. „Sõelale jäi neli poissi, kes kõik olid väga tublid. Huvitav nüanss oli see, et vanemad, tutvudes filmi stsenaariumi algversiooniga, olid küll ehmunud, aga alt ära keegi ei hüpanud. Nüüd see laps on meil kinnitatud."

Liiv peab väga oluliseks ka seda, et tema värskes filmis astub üles Franz Malmsten, kes on Draamateatri näitlejate Mait Malmsteni ja Harriet Toompere vanem poeg. „Tegemist on Malmstenite dünastia värske tulemisega," räägib Liiv. „Valik tuli aga täiesti juhuslikult. Franz käis katsetel, kus ta paistis lihtsalt teiste kõrvalt tugevalt silma,” räägib Liiv.

Maksumaksja raha filmitegemiseks ei kasutata

Urmas E. Liiv teab, et sellist n-ö nišifilmi on riskantne teha, aga ebaõnnestumist mees ei pelga. „Nagu öeldakse - julge hundi rind on rasvane. Olen juba nii vana ka, et ma ebaõnnestumist nii väga ei karda, kuigi see võib tabada.” Näitlejad on ebaõnnestumise osas täielikult immuunsed. „Kui miski siin saab ebaõnnestuda, on see idee autor. Asjad ei saagi siin elus alati välja tulla, aga alati tasub proovida. Tuleb teha seda, mida tahad,” lausub Urmas julgelt.

Filmi stsenaarium on suuresti režissööri enda kirjutatud, aga praeguses etapis on mehel kaasatud ka palju abilisi. „Ma ei ole ise hea stsenarist või üldse filmimees, aga tahan lihtsalt korra elus teha seda, mida siiralt soovin. Sõltumata sellest, milline see tulemus siis on."

Filmi eelarve osas jääb Liiv napisõnaliseks. „Kuna eelarve pole riiklik, ei saa ma seda mitte kuidagi avalikustada. Eesti riigi ees on mul südametunnistus puhas ja maksumaksja raha ma ei kuluta. Me küll esitasime korra ühe taotluse, aga toetust ei saanud. Kui ma ise oleksin filmikomisjonis, siis ma ei annaks ka. Tegemist on mitte kultuuri, vaid massikultuuri katsetusega,” leiab Liiv. „See on ikka niisugune riski võtmine, et maksumaksja raha ei peaks sellele kulutama.”

Õudusfilmi vaatajaskond on üsna piiritletud ja kassarekordite purustamine ei ole eesmärk. „Mingisuguse hulga inimesi me kindlasti kinno toome, aga keskealine ja vanem inimene sellist filmi vaatama ei lähe. Aga nagu laulusalm ütleb, on igaühe jaoks on kuskil keegi,” naerab Liiv.

„Kui ühed ja samad inimesed teevad midagi, siis võib käekiri mingil moel tulla sarnane minu eelmisele filmile „Must alpinist"," lausub Liiv. „Aga läbivat joont tegelikult ei ole. „Must alpinist" oli ikkagi tõsielul põhineva loo põhjal ja üsna realistlik. Uues filmis on puhas fantaasia, mille sees on ka klišeed, mis peab igas õudusfilmis olema."

Urmas E. Liivi õudusfilmi „Kiirtee põrgusse" võtted algavad juulikuus.