Rahvahariduslik tuur mööda Kalamaja baare (2)

Eelmisel laupäeval toimus juba teine baarituur ajaloolase Jaak Juske ja ajakirjaniku Juku-Kalle Raidi juhtimisel. Kui esimene tuur oli Koplis, siis seekord tutvustati kohale tulnud huvilistele Kalamaja värvikamaid paiku.

Ilm oli laupäeval haruldaselt kena. Kopli ja Vabriku tänava nurgale baari Kolm Lõvi juurde oli juba enne kokkulepitud aega kogunenud tugevalt üle saja ajaloo- ja baarihuvilise. Kuna paar minutit oli veel aega, uurisin, kuidas selline ootamatult suure populaarsuse omandanud üritus sündis.

Jaak Juske selgitas: „Mõttes on süüdi Õhtuleht, kes tegi selle ettepaneku. Ma mõtlesin natukene, kutsusime ka Juku-Kalle kampa, üheskoos sai päris toreda matka, arvan. Kohtadest valisime need, mis vana kooli kõrtsidest alles on jäänud. Rääkisime juurde ka laiemalt selle piirkonna ajaloost.“

Juske kõrval seisnud Õhtulehe päevauudiste juht Dannar Leitmaa täpsustas: „Me mõtlesime lehes, et teeks fotogalerii Kopli keldribaaridest, ja kui me seda ideed arutasime, tuli mõte, et kutsuks Juske rääkima. Kõik naersid – hull idee!“ Tuur kannabki Õhtulehe baarituuri nime. Leitmaa lisas, et järgmisena on kaalumisel tuur Majaka ümbruses ja Nõmmel. „Eriti huvitav peaks olema Majaka kant, sest see on paljudele suuresti tundmatu,“ märkis ta.

Juku-Kalle Raid rääkis veel lähemalt: „Juske on Tartu juurtega, aga mina olen seal elanud ja tean neid inimesi, kes mäletavad esimest vabariiki, viiekümnendaid aastaid nii Koplis kui ka siin Kalamajas ja kes on mulle rääkinud, mis kõrtsid siin olid, kuidas istuti, kes käisid ja kõike muud sellist. Mul on need jutud meeles, ma olen isegi lindistanud.“ Ta lisas, et lugusid on muidugi palju rohkem kui kõrtse, sest Kalamajas on äärmiselt palju kõrtse aja jooksul lihtsalt kadunud, eri veel üheksakümnendatest saati.

„Kaheksakümnendate lõpul oli väga suur buum, kui kooperatiivide aeg oli, siis soojendati üles ka selliseid kohti, mis olid olemas olnud juba esimese vabariigi ajal. Nüüd on Kalamajas uus buum, kui vaadata sedasama loomelinnakut ja muud sellist. Nii et need asjad käivad tõusude ja mõõnadega, languste ja tõusudega,“ rääkis Juku-Kalle Raid.

Kõrtside vanalinn Kalamaja

Rahvast oli selleks ajaks kogunenud juba hinnanguliselt 150, noori ja vanu, mehi ja naisi. Juku-Kalle Raid ja Jaak Juske tõusid maja trepiastmetele, kõlava häälega Juske alustas Kalamaja ajaloo tutvustamist. Inimesed astusid ligemale.

„Kalamaja võib pidada Tallinna agulikõrtside vanalinnaks, sest on ju Kalamaja üks vanemaid aguleid ehk eeslinnasid, mida mainiti juba seitsme sajandi eest. Kuna Kalamaja on mere ja sadama ligidal, siis on siin olnud juba keskajal väga palju vanu kõrtse, joomakohti. 16. sajandil on kirja pandud, et toonases veel väikeses Kalamajas oli 17 kõrtsi,“ rääkis Juske ning lisas, et tänapäeval on n-ö vana kooli kõrtsidest jäänud alles vaid üksikud vaprad.

Raid lisas, et Kalamaja on aegade jooksul korduvalt sõjalisel otstarbel maha põletatud ning praeguse tänavavõrguga Kalamajast saab rääkida 19. sajandi lõpust, kui Tallinn kiiresti kasvama hakkas. Raid tutvustas veidi ka lähemaid kõrtse, mis Vabriku tänava alguse kandis tegutsenud, sealhulgas Kolme Lõvi kõrtsi, mille eelkäija kohta leiab arhiivist hulganisti korrarikkumisteateid ja politsei protokolle.

Nagu keskmine rahvamatk

Põhjalikuma sissejuhatuse järel liikus huviliste hulk pika kolonnina, Juske ja Raid eesotsas, mööda Kopli tänavat järgmise sihtpunktini, Leila baarini. Selle baari eripäraks on siseterrass, kust on huvitav vaatenurk kvartali majadele. Järgmine peatuspaik oli Balti jaama turu kõrgel terrassil, kus avaneb suurepärane vaade Toompeale. Kel vaja, sai samast uue õlle osta, teised kuulasid ülevaadet Tallinnas 19. sajandi lõpus toimunud industrialiseerimisest ning raudtee määravast osast selles. Sai kuulda lugu ka samas paigas kunagi asunud varjusurmas olijate jaoks rajatud varjupaigast, mille üks linnatohter oli asutanud, kuid mis muutus põhikundede puudumise tõttu kiiresti jooma- ja muu patu urkaks.

Samas kõrval asub Balti jaama ajutine turg, mis siiani tegutseb. Seal külastati eripärast Sveta baari, mis kujutab endast sümbioosi baarist ja teise ringi rõivaste kauplusest. Siis veel sadakond sammu edasi ja seltskond jõudis vanadest rongivagunitest ümberehitatud söögikohani Peatus, sealt aga juba restaureeritud raudteelaste klubini, kus asub praegu restoran Apelsini Raudtee.

Raid meenutas, et raudteelaste klubi oli omaaegne ohtlik paik, sinna harva sattunud eestlastelt küsiti: „Peksa on, suitsu tahad?“ Ka meenutas ta Kalamajas veel kuuekümnendatelgi tegutsenud väikesi kohvikuid, kus eestiaegsed kübarates prouad käisid kohvi joomas ja Viini saiakesi söömas.

Nimede lummus

Eraldi tuli Raidil peatuda sellel, et Kalamajas kehtib täielikult põhimõte, mis käib kõikide agulite kohta kogu maailmas: mida kuninglikum on koha nimi, seda hullem urgas see on. „Ma hakkasin meenutama: siin on olnud Tsaari baar, restoraan Royal, restoran Kuldne Kotkas, Krooni puhvet jne. Ja nendes toimus suhteliselt ajastule omane napsivõtmine, tihti elava muusika saatel, nõukogude ajal oli tihtipeale esinejaks viinane Raimond Valgre. Palju räägitakse meenutustes ka Artur Rinnest ja tema seiklustest.“

Õpetlike vahepeatustega tuur, kus sai kuulda hulga huvitavaid lugusid, kestis ligi kaks tundi ning lõppes Soo ja Vana-Kalamaja tänava nurgal oleva praeguseks suletud toidupoe trepil peetud ülevaatega. Rahvas tegi enamikus kogu tuuri hoolega kaasa. Kel huvi, läks üle tee kunagises leivapoes olevasse baari Tops, ülejäänud siirdusid hajusa kolonnina tagasi Balti jaama poole.