Inimesed

Filmirežissöör Rein Maran: me hävitame üsna süsteemselt enda ümber eksisteerivat elukeskkonda (15)

Jaanika Vilipo, 19. aprill 2018, 11:14
Rein MaranFoto: Sven Arbet/Ekspress Meedia
„Me ei ole harjunud viskama kõhuli maha, et vaadata mis seal rohu sees parajasti toimub,” räägib legendaarne loodusfilmide režissöör Rein Maran, kes esitleb täna enda värsket dokumentaalfilmi „Peetrike Laanetagusel”. Filmi nimitegelane on teejuhiks maailma, mille me täiskasvanuna unustanud oleme – looduse maailma.

40 aastat tagasi linastus Maranil telemängufilm „Laanetaguse suvi”. Teatud mõttes sai „Peetrike Laanetagusel” idee alguse just sellest aastatetagusest kaunist loodusfilmist: „Mõte oli siduda kujutlus, et see sama Peetrike on justkui „Laanetaguse suve” peategelase lapselaps,” räägib režissöör.

„Teine oluline nüanss oli näidata maailma sellisena, nagu me täiskasvanuna ei ole harjunud nägema. Oleme ammu oma nooruse unustanud ja looduse vastu ei tunne huvi, pigem kardame,” arvab režissöör.

Maran proovib avada oma filmiga need sulgunud uksed. „Selle maailma nägemine võib olla omaette huvitav ja üht-teist meenutav. Teisest küljest pakub film kindlasti huvi igale väiksele põnnile, kui teda pole veel lastevanemate poolt looduse ees hirmu tundma pandud.”

Režissöör kirjeldab oma värsket filmi, kui vahendit, mis ärgitab tundma õppima kõike seda, mis meie ümber on.„Loodus on igaühele kättesaadav. Kui meil ainult on seda tahtmist peatuda ja ringi vaadata. Loodus elab oma elu igas metsatukas, kodu- või suvetalus, ka linnas pargis. Rohi kasvab seal, kus see ei ole inimese poolt kultiveeritud või mahaniidetud. Peale selle annab see film võimaluse näha veel kaugemale – „Peetrike Laanetagusel” näitab seda, mida on võimalus kogeda siis, kui veidekene rohkem looduse sisse vaadata,” avab Maran dokumentaalfilmi telgitaguse.

„Vaevalt, et keegi poisipõnn või tüdrukutirts on märganud seda, et ühest koledast harali ogadega röövikust saab aja jooksul ootamatult imekaunis liblikas või näinud tigusid, kellel võib olla väga omapärane käitumisviis, mis kõrgub tigude lembetantsuga. Filmis avaneb kõik reaalsena.”

Loodus dikteerib loodusfilmi stsenaariumi

Maran, kelle käe läbi on sündinud ligi poolsada loodusfilmi tunnistab, et see film on olnud tema jaoks üks keerukamaid. „Loodusfilmis peab olema ääretult tähelepanelik: ega ükski putukas kusagil ei oota, vaid sa pead kohanema temaga - selle valguse ja kohaga, kus ta parajasti on. Selle tegevusega, milles ta parajasti viibib. Sa pead aru saama, millal ta tegevuses on ja pead seda märkama. Pead talle lähemale pääsema või õigemini, pead kasutama vahendeid, et saada ta pildile küllalt suurelt, aga piisavalt kaugelt, et see ei häiriks teda.”

Kui klassikalises mängufilmis on stsenaarium ette kirjutatud, siis kuidas sünnib üks loodusfilm, mille kulg on paljuski seotud just hetketabamusega ja looduse dikteerida, see on küsimus. „Dokumentaalfilmis, eriti aga loodusfilmis on esialgselt kirjas kava, mida sa tahad tabada. Sa võid küll esialgu kavandada üht ideed, aga loodus pakub teist pilti. Pead ära tabama ja tundma ning otsustama, kas see on sellele filmile vajalik. Ja kui ta on vajalik, siis mõtlema, kus ta peaks paiknema selle filmi osas ja struktuuris,” selgitab Rein ühe dokumentaalfilmi protsessi. „Filmi valmimine ja struktuuri ehitamine areneb ja muutub koos filmi võtetega kuni montaažini välja. Ka seal toimuvad ümberpaigutused vastavalt sellele, mida õnnestus kätte saada ja mida mitte.”

Filmi „Peetrike Laanetagusel” võtted said hoo sisse küll juba eelmisel aastal, aga looduse ootamatuse tõttu pidi filmi meeskond enda tegevuskava muutma. „Möödunud aasta oli küllaltki keerukas looduslikus mõttes, sest putukate maailm oli ilma pärast väga hõre,” avaldab Rein Maran. „Nii mõnigi asi, mida me tahtsime möödunud aastal filmida, ei õnnestunud. Siiski põhielemendi, looduse, saime kätte." 86-aastane filmimees räägib kirglikult kõigest sellest, mis puudutab loodust. „Tasuks ainult süübida sellesse, võtta aeg maha ja käituda nii, et sa oled vastuvõetav sellele keskkonnale, kus sa parasjagu oled. Sa ei hirmuta ega kohuta teda. Sa ei ärrita ega hävita teda. Siis hakkabki loodus sinu ees avanema.”

Inimtegevuse halastamatu käsi 

Meest paneb muretsema inimtegevus ja inimeste hoolimatus ümbritseva suhtes. „Mis toimub 40 aasta pärast, seda me ei tea. Isegi see on ebaselge, kas meie kui üks looduse like jääb eksisteerima säärasel kujul. Me hävitame üsna süsteemselt ümbritsevat elukeskkonda, aru saamata sellest, et oleme ise sellest kõigest sõltuvad - putukatest ja kõigest, mida me ei pruugi silmaga näha.”

„Kujutage ette, kui kimalased lakkavad nüüd tolmutamast ja nendele sarnaselt ka putukad, kes peaksid tolmutama taimi ja viljapuid – missuguseks see loodus siis muutub?" küsib Rein. „Või kui vihmaussid lakkavad mingil põhjusel olemast – mis saab siis mullast ja mis saab selle mullapinna viljakusest. Või kui me hävitame mingil põhjusel kemikaalidega need paljud elavad olevused, kes tegelikult valmistavad ette mulda viljakandvaks. Kuid mis on ühel hetkel pärsitud ja nad ei suuda seda teha?"

Vaataja otsustab filmi saatuse

Filmis peaosalise valmine oli üsna keerukas protsess ja selle teema juures filmirežissöör pikemalt ei peatuks. See, kas film hakkab tööle, otsustab vaataja ise. „Filmi lõppjärgus, kui igat üksikut elementi on n-ö saetud ja proovitud, on tekkinud teatud tuimus. Päris hinnata saan seda filmi alles ehk poole aasta pärast, kui seda värske pilguga uuesti näen,” lausub Maran.

„Minule räägivad need looduselemendid väga palju. See, kuidas nad kõnetavad linnainimest, on juba teine asi. Paljud linnainimesed tunnevad juba praegu kramplikku hirmu looduskeskkonna ees. Tihti needsamad täiskasvanud hirmutavad ka oma lapsi arusaamadega, et iga lendav olevus on vaenlane, kes nõelab, hammustab või toob haigusi.”

Rein Marani soov on selle filmiga tuua loodust inimesele lähemale: „Loodust ja looduskeskkonda on meile kõigile väga tarvis. Ka meie esivanemad on saanud nii hingelist kui füüsilist väge juurde just loodusest.”

Maran peab looduse suureks võimeks olla hingeparandaja – aga see nõuab teatud alandlikkust: „Inimene peab looduses olema külalise, mitte valitseja rollis. Looduses peab käituma nii, et sa muutud selle keskkonna jaoks vastuvõetavaks.

Filmi „Peetrike Laanetagusel” muusika on sündinud noore helilooja Pärt Uusbergi sulest. „Minu arust on Uusberg väga tundeline helilooja, kes oli just selle filmi jaoks väga sobiv.” Režissöör on oma filmidesse muusika valimisel teinud ära põhjaliku eeltöö. „Püüan jõuda enda jaoks selgusele, kas see muusika oma hinguselt sobib kokku minu filmiloominguga. Muusika filmis on väga oluline ja tähtis. See annab juurde selle tähtsa essentsi, mida on võimalik ainult tajuda tunnetuse kaudu. Muusikat on väga raske seletada mõistusega. Aga kui sa oled piisavalt vastuvõtlik, siis on seda võimalik tunnetada,” räägib Maran.

Filmi „Peetrike Laanetaguse" valmimisel mängis olulist rolli terve meeskond, aga erilist tähelepanu pälvib filmi operaator Tõnu Talpsep, Rein Marani kauaaegne kolleeg. „Oleme Tõnuga väga palju filmiteed kahekesi koos käinud. Väga oluline on see, et kõige lähemal olevat inimest võib usaldada igas olukorras. Et tegemist oleks inimesega, kes on õppinud loodust tundma ning valitseb hästi ka pilti. Meil on koostöö väga hästi sujunud,” kiidab mees enda kolleegi.

Millise pilguga näeb ja tunnetab kogenud filmimees loodust tänasel päeval - kas see pilk, mis oli esimeste loodusfilmide sünnil, on saatnud teda tänaseni? „Kindlasti on loodusega kontakt muutunud märksa sügavamaks. Iga kangelane, kes on sattunud järjekordsesse filmi, on muutunud tasapisi tema tundmaõppimise ja maailma sisenemisega omaseks. Ta jääb pärast seda terves eluks nagu vanaks heaks tuttavaks, kes on sulle mõistetav ja omane. Iga filmiga avaneb mingi osake ja lehekülg.” Rein Maran tunnistab, et oma suuremad rõõmud ja õnnetunded on ta kogenud just looduses. „Just loodus on see, mis annab inimesele selle sisemise hingerahu või tegutsemisejõu. Olen seda selgelt tajunud.”

Loodus jätkab üllatamist

Mees avastab loodust aga üha uuesti ja uuesti: „Kui mul oleks veel paar elu käepärast, filmiks veel paar filmi looduse avastamise rõõmuks,” räägib Maran. „Tean vaid ühte väikest osakest. Edasi on lõpmatus."

Kui midagi erilist välja tuua „Peetrike Laanetagusel” filmivõtete juures, siis on see seotud ootamatute külalistega, kes on sattunud ka filmi kaadritesse. „Eks neid erilisi hetki oli palju, aga seik, mis oli esmakordne minu jaoks, juhtus teel filmivõtetele. „Tulin mööda metsavahelist teed, kus autod sõidavad üsna tihedalt ja nägin ühel hetkel vaskussi, otse auto ratta koha peal. Loomulikult võtsin ta teelt kohe üles, kus ta keris end mulle peopessa kokku. Otsustasin ta siis enda juurde terraariumisse tuua. Kui läksin teda paar tundi hiljem vaatama, siis oli tema ümber terve hulk väikseid poegi, keda ma sellisel kujul polnud veel elus kunagi näinud. Tulemuseks oli see, et vaskuss koos poegadega sattus ootamatult filmi."

15 KOMMENTAARI

I
!!! 21. aprill 2018, 02:44
Iibe üle kontrolli kaotanud, vohav inimkond on muutunud Maa ökosüsteemi vähkkasvajaks. Vähkkasvajaks, kes arutult paljunedes ning kasvades hävitab lõpuks nii ökosüsteemi kui sellega koos ka iseenda.
t
Timo Laanetaguselt 20. aprill 2018, 22:31
Õnnesoovid ja tänusõnad Reinule! Loodan peagi seda filmi näha. Eestis on palju huvitava maailma nägemise võimega inimesi, kelle jälg kultuuris on ajat...
(loe edasi)
Loe kõiki (15)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee