"Puuduta mind!"; Anu Saagim, Inga Raitar, Sirje PresnalFoto: Stanislav Moškov
Puuduta mind
18. aprill 2018, 22:39

VIDEO | „PUUDUTA MIND!“ 22. SAADE - Rail Balticu arengutel silma peal hoidev Inga Raitar: meil on üks relv ja see on meie hääl! (57)

Igal neljapäeval kell 18 kostitame sind põneva veebisaatega "Puuduta mind!", kus külalisteks on nõiad, šamaanid, ravitsejad, ufoloogid, haldjad, elukunstnikud, teadlased, koolitajad ja paljud teised põnevad persoonid. Müstilistele teemadele spetsialiseerunud Õhtulehe ajakirjaniku Sirje Presnali ja Õhtulehe veebi loovjuhi Anu Saagimi 21. saate külaliseks on kirjanik ja imagoloog Inga Raitar. 

19. aprillil kell 18 saates külas Inga Raitar, kes räägib Eesti metsade olukorrast ja ka sellest, kuidas Rail Baltic hävitab meie loodus- ja kultuurimaastikku. Samuti kavandab Raitar kampaania "Teeme ära" raames üht teistlaadi aktsiooni, millega näidataks vastuseisu Rail Balticu praegu kavadnatavale trassile.

Rail Baltic ja sellega seonduvad rahanumbrid, otsustega kiirustamine, salatsemine, segadus ja kired teevad paljudele meelehärmi – nii looduskaitsjatele, kui ka paljudele majandusinimestele, kelle sõnul on projekt juba eos kahjumlik.

Kirjanik ja imagoloog Inga Raitar on Rail Balticu arengutel järjepidevalt silma peal hoidnud ja kirjutanud näiteks portaalides Alkeemia ja Telegram projektiga seonduvatest hiiglaslikest summadest, mis maksumaksja taskust välja õngitsetakse.

Inga Raitari raamatuesitlus Foto: MEELIS TOMSON

Juba aasta 2017 jaanuaris küsis Raitar: "Rail Baltic, kuhu kadusid miljonid eurod?" Tema sõnul käib mäng hirmul ja ahnusel. 

Inga Raitar: Rail Balticu palgaliste eestkõnelejate argumendid vahelduvad nagu aprillikuu ilm. Erinevatel aruteludel ütleb Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium erinevaid asju. Kord on Soome kaupade transport kõige olulisem, siis jälle tekib küsimus, et miks eesti maksumaksja selle kinni peaks maksma. Kord on hea ühendus Euroopaga kõige olulisem, siis selgub, et RB lõpeb tegelikult Leedu-Poola piiril ja Poola raudtee arengukavas aastani 2030 pole õrna uitmõtetki baltlaste kiireks kuhugi Euroopa suunas edasi viimiseks. Seega 230 km/h kiirusega rikkakasaamise lubadused ei päde.

Siis tuuakse mängu hämarad "julgeolekuargumendid", mille ümberlükkamiseks piisab paarist praegu Süürias kasutatavast mehitamata lennukist – üks pomm keset trassi ja kogu isamaasõjaeelne strateegia on 10 minutiga läbi. Viimases hädas toovad kiire poliitilise otsuse vajajad välja täiesti sisutu argumendi "kui RB valmis ei saa, siis juuakse šampust Moskvas." Kujutan elavalt, kuidas argumentide segapudrust läbi käinud Arktika koridori kaudu kiiresti 230 km/h Poola piiri suunal kihutav jääpank jõuab ainult Moskvani, sest meil pole raudteed, mille kaudu see jää ülehelikiirusel Poola piirile sulama viia, niisis jääb üle sellega vaid šampus külma panna. Vene kaart on eesti ajaloost tuntuim arhetüüpse vaenlase kujuga mängimine. Kuid kasutada rahva arhetüüpset hirmu vastuseks rahva soovile oma maal toimuva ja meie lapsi ning lapselapsi puudutava rahalise kohustuse vastuvõtmise survestamiseks, on poliitikute poolt ikka äärmiselt küüniline.

Niisiis, kuhu meil kogu selle puuduoleva argumentatsiooni ja poliitiliste klišeede segadikus ikka veel nii kiire on? Ja miks näivad otsustajad kartvat algselt Rail Balticu ideeks olnud olemasoleva raudteevõrgu rekonstrueerimise plaani nagu vanapagan välku? Miks on iga hinna eest, hoolimata majanduskalkulatsioonide, kaubavoogude ja strateegiliste põhjenduste puudumisest oluline rajada täiesti uus trassikoridor Pärnu suunal? Olemasoleva trassi renoveerimise kuludesse saab oluliselt vähem peita "kadunud miljoneid", kui neid kruusa kujul uuel trassil kontrollimatult sohu mattes.

Lihtne. Hirmutavalt lihtne. Öelge palun keegi mulle, kasvõi mõne vettpidava faktipojaga oma ütlust toetades, et mul pole praegu õigus!

Inga Raitar on kirjutanud Rail Balticu teemal ka avaliku kirja riigikogu liikmetele

Raitar: Kirjutasin selle, kuna tahan uskuda, et tegelik demokraatia on võimalik. See kiri on sündinud sellest, kui paljud inimesed peale 2017. aasta 26. jaanuari meeleavaldust tulid minu juurde ja küsisid, mis edasi. Rail Balticu vastu kirjutatud küll uhkeid mitmekümnepunktilisi petitsioone, ent üks kiri veel puudus – selleks oli valija kiri valitule.

Meist igaühel on üks relv, mida me kõik omame – see on meie hääl. See kiri on oli miu jaoks paljuski ka lakmuspaber. Et, kas me saame siis midagi teha või ei saa? Mina igatahes sooviksin uskuda, et Eestis pole demokraatia veel kaduma läinud ja võim oskab kuulata ka rahva nõudmisi.

Kirja täistekst oli järgmine:

EV Riigikogu liige!

Mina olen sinu valija. Valisin su Riigikokku, et sa kaitseks minu, Eesti tavakodaniku huve. Kui sa ratifitseerid Rail Balticu uue otsetrassi rajamise, astud sa vastu oma enda rahvale ja kahjustad meie kodumaad.

Sul pole õigust teha kogu eesti rahva elujärge  ja maad pöördumatult muutvat otsust, mille tagajärgede kohta pole sinu kasutuses mitte mingeid usaldusväärseid sotsiaalseid, looduskaitselisi ega isegi majanduslikke prognoose! Sul pole volitusi võtta sadadelt inimestelt ja loomadelt kodupaigad, hävitada hindamatut looduskeskkonda ja võtta meile, Eesti kodanikele, meie lastele ja lastelastele kohustus pidada üleval kahjumlikku laristut.

Meie, Eesti vabariigi kõrgeima võimu, rahva, esindajad, oleme veendunud, et Rail Baltic Tallinn-Pärnu  otsetrassina on Eestile kahjulik.

Sellele kirjale allakirjutanud annavad teada, et kõik Rail Balticu Tallinn-Pärnu otsetrassi rajamise lepingu ratifitseerinud Riigikogu liikmed kaotavad valijate usalduse ja me ei saa teid enam kunagi ühelegi vastutustunnet eeldavale ametikohale valida

Valitu, kuula valija tahet ja ära võta vastu oma riiki hävitavaid otsuseid!

Eesti kodanikud

Vaata täpsemalt videost!

Vaata saadet „Puuduta mind!“, kus külas Inga Raitar!

"Puuduta mind!"; Anu Saagim, Inga Raitar, Sirje Presnal Foto: Stanislav Moshkov