Jaan Kross, nii kuidas mina aru sain, ei kutsunud meid peaga vastu müüri jooksma. Ta soovitas pead paremini kasutada: mõtlemiseks, haritumaks ja targemaks saamiseks. Siis suudab ka väike rahvas suurte kõrval alles ja püsti jääda. Peale kõige muu oli Jaan Krossi ajalooraamatute hindamatu väärtus selles, et koolis nõukaajal Eesti ajalugu ei õpetatudki.
Nõukaajal oli kirjandusel üldse väga suur roll ühiskonnas. Ja jätke järele minu vihastamine selle jutuga, et raamatute suurte tiraažide taga polnud lugejad, vaid korteriseinte kaunistamine. Aga eks ole tore näitaja seegi, kui raamatut peetakse korterikaunistuseks.
Miks ma seda repliiki üldse kirjutan? Arvan, et ei tasu ka Ellen Niitu unustada. Miks mitte teha huvitav ühissammas? Nende lapsepõlve, kes on praegu üle viiekümne eluaasta, tuli järsku tuimade tubliduselaulude kõrvale Ellen Niidu luule.
„Rongisõit“, „Suur maalritöö“ – need on eesti lastekirjanduse briljandid. Milline leidlikkus, lihtsus, meisterlikkus. Maailma tuli sellepärast värvida, et jääkarudel ja metsakarudel vahet teha. Karu aga on hädas, et tal pole saani ega saanisõiduplaani.
Neid asju võis igal õhtul ette lugeda ja tüütu polnud ei lapsel ega ettelugejal. Nii ilusat eestikeelset lasteluulet polnud Ernst Ennost saadik kuuldud. Aga ka nüüd, viiskümmend aastat hiljem, kui poodi läksin, olid kõik Ellen Niidu lasteluulekogud müüdud.
Suur ajalugu on tähtis, aga ka see, et „üks väike laul oli rannas maas“.
Kommentaarid