ARVUSTUS | „Gordon ja Päddy“ – ei ole maad vanadele konnadele

Valdemar avastab enda laohoonest brutaalse roima – suuremahulise varguse, mille motiivi ja süüdlast on esialgu väga raske leida. Linnakest ründab vahel küll karm ja brutaalne krimijõuk, kuid rööv pole kuidagi selle jõugu käekirjaga sarnane.

Freemanil oli Brad Pitt, Gloveril Mel Gibson ja nii ei jää ka järjekordne Rootsi krimidraama ilma tulipäise kollanokata. Siseneb füüsiliselt väikest kasvu, kuid ääretult osav Päddy. Noore entusiastliku abipolitseiniku leiab Gordon täiesti ootamatult – ta ei tea enda nime, ei oska öelda elukohta ega ka ametit. Ta on täiesti tühi leht.

Seejärel asub „Gordon ja Päddy“ tavapärase krimidraama voolusängi, kus asutakse lahendama suurt pähkliröövi, kuid kus miski pole päris see, mis esialgu tundub. Konn Gordon ja hiireke Päddy jõuavad esimese kuritöö küll kiirelt lahendatud ja orav Valdemarile pähklid tagastada, kuid siis tuleb mängu hirmuäratav Rebaste jõuk, kelle küüsi kardetakse sattunud olevat metsaelanike lapsed.

Filmi lubatakse sobivat kogu perele ja filmisaalis viibinud kaks ligikaudu kolmeaastast algajat kriitikut võtsid filmi omaks täiesti erinevalt. Üks oli väga haakunud filmi jälgima, kuid teine otsustas mööda kinosaali ringi joosta. Samas igavuse üle ei tõusnud ükski nutt. Film kestab napilt tunni ja lõpuks on rootslaste film sooja lõpplahendusega, kus püstolid ei paugu ja kellegi pead otsast ei lõigata ning kastis abikaasale ei saadeta.

Muidugi võib mõni konservatiivsem inimene kurta, et taaskord õpetavad rootslased ka lastefilmi kaudu pehmoväärtusi, kus ei maksa kedagi eelnevalt maine pärast süüdi mõista ja pigem oleme kõik sõbralikud. Kuid eks sama sõnumit on lastefilmid alati kandnud.