Inimesed

ÕHTULEHT LONDONIS | Maarja Kangro: Lätis ja Leedus on naiskirjanikud võimsamalt esil (6)

Kais Allkivi, London, 13. aprill 2018 08:45
Maarja Kangro.Foto: Karin Kaljuläte / Ekspress Meedia
Proosakirjanik ja luuletaja Maarja Kangro tõstis Londoni raamatumessil feministlikus luulevestlusringis esile, et Eesti kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia põhikategooriate laureaatide seas on naisautoreid vaid 12,5 protsenti. Teistes Baltimaades annab naiskirjanike hääl ühiskonnas rohkem tooni. "Lätis on aastaauhinna võitnud prosaistidest 62 protsenti naised," tõi Kangro võrdluseks.

"Ma ei ütleks, et esineb otsest diskrimineerimist. Aga ei saa öelda ka, et eelarvamusi üldse ei oleks," kirjeldas Kangro Eesti naiskirjanike olukorda arutelul "Women Whose Names Were Erased" ("Naised, kelle nimed kustutati").

Samal teemal

Tüüpiline ettekujutus eesti luuletajast on ilmselt siiani pikajuukseline ja pikas seelikus naine. "Aga 60–70 protsenti luuleraamatutest, mis Eestis avaldatakse, on meeste kirjutatud," lisas ta. "Ka enamik luuleauhindu on läinud meesautoritele, nii et institutsionaalselt väärtustatakse meil meeskirjutust rohkem."

Ingliskeelses kirjanduses on soolised suhtarvud võrdsemad. Tuntud kirjandusauhindade puhul, nagu Booker või Pulitzer, on kolmandik võitjatest naised, märkis Kangro. Meie tosin protsenti on sellega võrreldes väga niru saavutus.

"Ma ei taha pilti liiga mustaks värvida. Asi ei ole nii hull – häid naisautoreid märgatakse," möönis Kangro, kes on ise pälvinud nii luule kui ka proosa aastapreemia. "Mina ei saa millegi üle kurta ja see on põhjus, miks ma tunnen, et mul on õigus see teema üles võtta. Inimest, kes kaebab selle üle, miks tema auhindu ei võida, ei võta keegi tõsiselt."

Maarja Kangro seletab Õhtulehele, et pidas silmas kulka viie põhikategooria auhinda – proosa-, luule-, esseistika-, draama- ja vabaauhinda. "Auhindu on loomulikult palju. Lastekirjanduses on mõni auhind, kus sood on tasakaalus või kus naised on laureaatide hulgas selges enamuses," mainib ta.

Maarja Kangro.Foto: Karin Kaljuläte / Ekspress Meedia

"Huvitav on see, et tegu pole üldise Ida-Euroopa probleemiga, vaid et teistes Baltimaades on naised rohkem esil, nii Lätis kui Leedus,” räägib Kangro. Vahet illustreerib hästi ka tõik, et lätlastel kuulus neid messil esindava nelja põhikirjaniku hulka kolm naist, leedulastel kaks, eestlastel vaid Kangro. Kolme maa peale kokku saavutatakse niimoodi, tõsi küll, sooline tasakaal.

"Me peame lootma, et asjad on muutumas, aga lootmajäämise kõrval peab probleemi või selle võimalikkust kogu aeg teadvustama," leiab Kangro.

Messisaginas jäävad reaktsioonid väljapeetuks

"Kuna mul on varasemastki messikogemusi, siis ma tean, et ei maksa messiesinemistest ilmaimet loota ja neid väga ette valmistada. Aega rääkida on nii vähe," selgitab Kangro. Eriti kui tunni aja sisse pannakse kokku neli esinejat ja moderaator, kes ei pruugi neile lavaaega võrdselt jagada.

"Messiesinemised pole vist ka publiku jaoks kõige hingeminevamad asjad, mida nad kuulevad," arvab Kangro. "Kirjandusõhtu nelja seina vahel, eraldatuna teistest sündmustest, tähendab kindlasti ka kuulajale palju rohkem." Messihallis käib aga ümberringi melu ja lavad ei ole seintega ümbritsetud. Igaüks võib tulla ja minna, nagu tal tuju on.

Mis tunne on esitada oma luuletusi inglise keeles? "Nüüdseks mul enam väga vahet ei ole, kuigi ma tean, et mingisugused nüansid on sealt läinud ja sinna ei ole midagi parata. Intonatsioon on teistsugune," võrdleb Kangro.

"Publikut on esinemistel palju, mõned naeravad õige koha peal, aga teised istuvad tõsise näoga, plaksutavad niisama," kirjeldab ta kuulajate vastukaja. Kangro paneb selle väljapeetuse taas messikeskkonna eripära arvele.

"Akustika on paljudes kohtades äärmiselt kehv. Kaugemal istujad sageli aduvad vaevu, millest räägitakse, aga juhtub sedagi, et panelistid kuulevad üksteise juttu kõmiseva mõminana. Eks see heli väljakostmatus ja lämbumine üldisse melusse on messide tüüpiline häda, aga siinne akustika – iseäranis avatud luulenurgas – on paras katsumus. Eestis ilmselt katkutaks sellise asja pärast juukseid, siin võetakse rahulikult," naerab ta.

Varem Helsingi, Göteborgi, Krasnojarski ja Rooma raamatumessil esinenud Kangro hinnangul paistab Baltimaade erikülalise staatus välja reklaamist messikeskuse ümber ja sissepääsude juures, kus on kirjanike pildid ning konksude ja täppidega A-tähed. Samuti on meile eraldatud teistest suurem näitusepind. Samas ajavad kirjastajad siin muidu ikka oma äriasju nagu igal pool mujalgi. Imelik oleks oodata, et nende mõtlemist õnnestuks korraga muuta baltikeskseks.

"Isegi avatseremoonia oli pigem omaette varjulises nurgas, kuigi kohal olid kõigi Balti riikide kultuuriministrid ja riigilipud olid mingi püti sees püsti, viimasel hetkel toodi ka natuke kortsunud Leedu lipp," sõnab kirjanik muigega.

Maarja Kangro.Foto: Karin Kaljuläte / Ekspress Meedia

"Iseenesest on eritähelepanu muidugi väga positiivne ja Eesti kirjanduse teabekeskuse jaoks muudab see tulevikus tööd ja suhtlemist lihtsamaks," rõhutab ta. "Uhked tutvustusmaterjalid on ette valmistatud, meie messiala disain on ilus, nagu ka kogu nänn. Ma arvan, et fookuses olemine tõstab vähemalt pinnale selle, et sellised asjad nagu eesti, läti ja leedu kirjandus on tõesti olemas."

Ehkki temagi teostele üritatakse messil leida väliskirjastajaid ja mõned rauad on tules, ei tihka Kangro lennukaid lootusi hellitada. "Kirjastamisläbirääkimised on väga isiklikud, need käivad juba kujunenud tutvuste kaudu," märgib ta. "Ega keegi hakka ülemaailmsel kirjastamisturul Balti kirjanikke sellepärast rohkem välja andma, et ta tunneb messi peakülaliste ees moraalset kohustust. Seda, mida tõlkida, valitakse ikkagi selle järgi, millel on uuel turul müügipotentsiaali – või siis tegutseb mõni kirjanik või tõlkija väga aktiivselt, kasutab kõiki tutvusi, panustab energiat isiklikku promosse. Ei maksa hellitada illusiooni, et suure hulga kirjanike Londonisse toomine tähendab, et meie kirjandus ajab nüüd oma haarmed kogu maailmas laiali."

See, et äkilist plahvatust ei maksa oodata, ei tähenda, et Eesti kirjanike esindatus sellisel suurüritusel oleks mõttetu. "Teadvustamistöö ongi asi, mis nõuab pikka ja pidevat tegemist, kõvasti energiat. Nimede silma all hoidmine on loomulikult oluline. Kui seda ei tee, siis upud igal juhul," seletab Kangro.

Oma tekstide kohta arvab Kangro, et seal pole ülemäära palju sellist, mis ei ole teistesse Euroopa kultuuridesse üldse tõlgitav. "See on selline lääne kultuuriruum, mis hõlmab ka Ida-Euroopat. Aga mingi isepärane, lokaalsusega seotud maik on kirjandusel ikka juures. Minu jaoks on paljude lugude ajendiks olnud just vajadus mingit nähtust Eesti kontekstis lahata või kritiseerida."

"Mingi unikaalne maik on kirjandusel alati juures. Ei saagi ju kirjutada täiesti universaalset asja, millel pole kusagil juuri. Eesti kontekst ongi paljude lugude puhul üldse tekitanud minus tahtmise need kirja panna, mingit nähtust lahata või kritiseerida. Kuid kõik takistused peaksid tõlkides olema ületatavad."

Kangro pakub, et tema töödes võiks kõige keerulisemaks minna nõukogudeaegse slängi edasiandmine. "Ja kui viitan nõukaaegsetele anekdootidele, siis ei tabata ilmselt nalja ära. See on juba ka põlvkondlik küsimus. Kindlasti on neid nüansse, mis lähevad rahvusvahelise publiku jaoks kaduma. Peab olema väga hea tõlkija, kes suudab leida oma kultuuris mingi ekvivalendi, mis töötab nende lugejate jaoks enam-vähem samamoodi."

Samas tõdeb ta, et nõukogude minevik on võib-olla kõige ilmsem teema, mille turundamist meilt osatakse oodata. Ka agentuur Midas, kes pidi eesti kirjandusele promo tegema, tõi otsustavalt sisse nõukogudeaja teema. “Võtab aega, enne kui õnnestub end laiale turule mingi muu kandi pealt teadvustada, aga see ei tähenda, et tellimuslik ajalookitš oleks tingimata see, mis hästi müüb.”

Suurem on tõenäosus avaldada tõlkes proosatekste. "Luule kirjastamine käib toetussüsteemide najal, kirjastajate põhitähelepanu on kindlasti proosal. Samas on luulet lihtsam rahvusvahelistel sündmustel esitada," mainib Kangro, kes alustas luuletajana, kuid peab ennast nüüd rohkem proosakirjanikuks. "Luuletaja loeb oma kolm, neli või kümme lühemat teksti ära, ei väsita publikut sellega ülemäära ja need tekstid on tervikud. Aga kui esitatakse proosakatkend, puudub kuulajal kontekst. Ta ei saa aru, mis enne juhtus, kust pärinevad mingid viited, milliste tähtsate tagajärgedeni antud sündmus viib. Isegi huumor võib osalt kaduma minna."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee