ÕHTULEHT LONDONIS | Mihkel Mutt: kirjanik võib isegi sõbra matustel mõelda, kuidas ta toimuvast kirjutaks (3)

"Täitsa hulluks võib minna," tunnistas Mutt ja möönis: "Ei saa kirjutada ilukirjandust, kui sa ei ole pisut skisofreeniline. Kui märkad midagi, mida oma tegelasele üle kanda, siis lähed koju ja paned selle kirja."

Mutt ütles, et oma ilukirjandust nimetaks ta esseistlikuks. "Mulle ei meeldi lihtsalt lugusid jutustada. Kui keegi tahab mõnd head lugu kuulda, siis võib ta minna külakõrtsi ja kuulata mõne vanamehe jutustusi – need on sama värvikad kui kirjandus. Mulle on tähtis väljendada oma mõtteid ja anda edasi mingi sõnum."

Ta usub, et tema tekste oleks võimalik tõlkida mis tahes keelde. "Tõlkimine pole kunagi lihtne, eriti kui see keel on sinu omast väga erinev. Aga tuleb koos tõlkijaga maha istuda, keerulised kohad üle käia ja siis on hea tulemus võimalik. Ma olen kindel, et minu töid saaks ümber panna ka inuiti või hiina keelde. Üks protsent läheb ehk sisust kaduma, sest täpseid vasteid ei pruugi leiduda."

Irooniat, mis tema loomingule omane, peab Mutt enesekaitse ja eneseabi vahendiks. "Kui vaadata rasketele, valusatele asjadele huumoriga, teeb see nende talumise lihtsamaks. Irooniast on ainult üks samm kaastundeni. Iroonikul saavad olla väärtused, mida küünikul ei ole," märkis Mutt. "Enamik autoreid kirjutab raamatuid, mida nad isegi loeksid. Mulle on meeldinud lugeda raamatuid, mis mind naerma ajavad. Kui sellist kirjandust napib, siis pean seda ise looma," lisas ta.

Viimasel ajal Mutt aga eriti romaane ei loegi. "Ma olen väsinud isiklikest, subjektiivsetest nägemustest. Tahan midagi autentset, mille põhjal oma arvamusi kujundada. Seetõttu eelistan lugeda memuaare ja päevikuid," selgitas ta. "Olen ka kolleegide pealt näinud, et 25aastaselt hakkavad kirjanikud seltskonnas teisi kirjanikke vältima ning 50aastaselt isegi ei loe enam teiste autorite loomingut." Mutt leiab ka, et ehedaim viis mingit ajalooperioodi tundma õppida on lugeda mõne tol ajal elanud inimese elulugu.

Muidugi huvitas intervjueerijat elu Nõukogude ajal. "See polnud paradiis ega põrgu, alati peab asja vaatama kahest otsast. Olen õnnelik, et olen saanud kogeda kaht erinevat elu," lausus Mutt ja märkis, et tsensuuriga pole tal kunagi probleeme olnud, sest teemad, millest ta kirjutas, polnud tsenseeritud. "Nii ei saa ma sellega uhkustada, et olin keelatud kirjanik."

Tuleviplaanidest kõneldes naljatas Mihkel: "Kirjutasin paar aastat esseid, aga need osutusid liiga pikaks. Nüüd lõikan neid tükkideks ja avaldan kolumnidena. Aga kolumnid kukuvad ka liiga pikad välja, nii et pean neid veel tükeldama ja hakkama avaldama Twitteri säutsudena."

Eelnenud arutelul Euroopa tuleviku üle, kus osalesid ka Leedu autorid Kristina Sabaliuskaite ja Tomas Venclova, tuli jutuks kirjanike sõnavabadus praeguses maailmas. "Ma tunnetan ainult isiklikke piire – ma ei suuda nii hästi kirjutada, kui mulle meeldiks," muigas Mutt.

Siiski lisas ta: "See, et pole tsensoreid ja keelde, ei tähenda, et kõik teemad on võrdselt soositud. Alati, ka demokraatias, on mõned teemad, mis on turvalisemad, ja teised, millele nii hästi ei vaadata." Näiteks tõi Mutt selle, et jutustav ajalugu ja jutustav kirjandus üldse pole enam moes. "Praeguses kirjanduses tuleb paigutuda kuhugi postkolonialistlikku, feministlikku või muusse moodsasse orva."

Kui publikust küsiti, mis teemad on Eesti kirjanduses tabud, tõi Mutt välja, et olime pool sajandit Nõukogude liidu osa, ent ühtegi tõeliselt vägevat kirjandusteost pole selle perioodi kohta hiljem ilmunud. "Noored inimesed ei taha sellest ajastust eriti midagi teada. Ajalooline mälu on selle koha pealt ära lõigatud."

"Euroopa vajab uut energiat."

Euroopa probleemidest rääkides ütles Mutt: "Euroopa muutub ja see tekitab ärevust, sest inimesed ei tea, mis suuna need muutused võtavad, ja nad tunnevad, et neil pole toimuva üle mingit kontrolli."

Venclova mainis, et kardab kõige rohkem Ida-Euroopas pead tõstvat natsionalismi, siis Mutt rõhutas: "Me peaksime tegema vahet kaht tüüpi rahvuslusel – ennast pealesuruval, agressiivsel ning kaitsval rahvuslusel. Viimane on teise sõnaga lihtsalt alalhoiuinstinkt. Kõike, mis Euroopas ja Euroopa liidus valesti on, ei saa ajada rahvusluse kraesse."

Mutile valmistab muret hoopis muu. "Mulle meeldivad mitmekesisus, erinevad inimesed erinevate uskumuste ja ideedega. Ettevaatlikuks muudab mind paigalseis, inertsus, mis on meie kontinendile laskunud," sõnas ta. Ühelt poolt tekkis pärast maailmasõdu tardumus – inimesed tahtsid vaikset ja rahulikku, normaalset elu ja muutusi peljatakse siiamaani. Uue inertsuse tekitavad Muti sõnul Euroopasse sisse rändajad.

"Praegu saabuvad immigrandid ei ole nagu barbarid, kelle tulek Rooma impeeriumisse tähendas noort energilist tööjõudu ja värskeid ideid. Nendest, kes praegu tulevad, on suur osa pagulased, kes on õnnetud ja elaksid pigem oma kodumaal. Nende südameasi ei ole Euroopat edendada. Kui nad näevad, et ei saa koju tagasi minna, siis nad heituvad. Teine osa, kes Euroopasse tulevad, on lihtsalt majanduspagulased." Kumbki grupp ei vii Muti meelest Euroopa ühiskonda edasi. Nii saab Euroopast nii otseses kui ka ülekantud tähenduses vanadekodu. "Kust see uus energia peaks tulema? Selles on küsimus."

Siiski on Mutt vaid mõõdukalt pessimistlik. "Inimkond on alati suutnud leida lahendusi, kui ollakse piisavalt vaprad, et probleemidele silma vaadata. Pole kasu sellest, kui neile selg keerata ja mängida, et probleeme pole."