“Pealtnägija”: India kodanik tegi end Eesti e-residendiks ning asutas siia kõrge õppemaksuga libaülikooli (58)

Antud ülikoolil on uhked sambad nagu Tartu Ülikoolilgi, muljetavaldav loetelu rahvusvahelisi õppejõude ja professoreid - kõik see on suurepäraseks reklaamiks Eesti kõrgharidusele. Kuid asjatundjad nimetavad ülikooli pettuseks.

Ülikooli näol on tegu ilmselge pettusega

Kahtlase ülikooli kohta uurides hakkas välja tulema erinevaid kurioosumeid. Ülikooli koduleht väidab, et see teeb koostööd teiste õppeasutustega, mida tunnustab ka Eesti haridusministeerium ning lubab kõrgharidust alates bakalaureusest ja lõpetades doktoriga. Helistades kodulehele postitatud numbrile, vastab eksootilises keeles automaatvastaja.

Äriregistri andmetel lõi ülikooliga samanimelise osaühingu läinud aasta oktoobris 30-aastane Indiast pärit Varun Gupta. Sama nimega mees on ära märgitud ka koduleheküljel, kus tema vastutusalaks on finantsid.

Ülikooli veebilehel reklaamitakse välja erialasid alates meditsiinist, lõpetades ehitusega. Kuid hariduse hind on vägagi kopsakas: semester bakalaureuses maksab veidi alla 2000 euro, magistris ja doktoris juba üle kolme tuhande. Kõige üllatavam on aga see, et kogu õpe toimub e-õppes, ehk interneti teel! 

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere heitis leheküljele ühe pilgu ning ütles koheselt, et tegu on pettusega.

“Pätid on ikka politseinikest ühe sammu võrra ees ja kui on nõudlust millegi järgi, siis leidub inimene, kes selle täidab ja küsib raha selle eest. Mu esimene reaktsioon, kui re mulle helistasite ja ma vaatasin seda veebilehte, siis oli tunne, et nüüd oleme astunud värske lehmasita sisse ja siis tuli veel väike krants, kes seal sees püherdas ja seejärel raputas,” rääkis ta. 

“Kohe esimeselt lehelt vaadates tundub see selline klassikaline diplomiveski, kus kiidetakse seda õppeasutust iseenesest. On hästi palju teavet, kui mainekas ollakse, kui paljudel õppekavadel on kõikvõimalikke kraade saada, ära on toodud ka hinnad. Ütleme, et väga tüüpiline selline klassikaline diplomiveski, mida rahvusvaheliselt tuntakse sellise nimetuse all,” kommenteeris Eesti Akadeemilise Tunnustamise agentuuri juhtaja Gunnar Vaht, kelle tööülesandeks ongi akadeemiliste diplomite õigsuse tuvastamine. 

Diplomivabriku tegija varastab ja müüb Eesti reputatsiooni

Ülikooli veebilehelt vaatavad professorite ja õppejõudude nimekirjas vastu nimed nagu rektor William Graigler, Andrew Barb ja doktor Amrender Kumar Puri. Kas kõik need inimesed on siis välja mõeldud? 

“Arvata on, et selliseid inimesi reaalselt ei eksisteeri, et need on väljamõeldud ja fabritseeritud inimesed ja fotod on võetud kuskilt internetist ja mis iganes kanalitest. Seal need loetletud nimed, naeratavate nägudega on väga tüüpiline jällegi sellisele diplomiveskile,” arvab Vaht.

Soomere nendib, et Google otsingumootori alusel ei eksisteeri antud inimesi mujal, kui selles samas ülikoolis, seega on alust eeldada, et neid inimesi pole olemas. 

Ülikooli kodulehel loetletud professorid ja teadlased pole avaldanud ka ühtegi teadustööd, kuna andmebaasidest neid ei leia. Kusjuures, kuigi ülikool alustas tööd alles selle aasta jaanuaris, on nende leheküljel juba viie vilistlase kiidulaul.

Soomere nendib, et Eesti diplom on müüdav, kuna sellel on väärtus.

“Kasahstani või Mongoolia diplomit ei osta keegi. See diplomivabriku tegija varastab ja müüb meie reputatsiooni. See on see mee tilk siin tõrvapotis, et meie reputatsioon on nii kõrge, et sellega saab raha teha,” sõnab ta.

Mis jällegi imelik: kui kodulehel oleva. kaardi järgi tegutseb ülikool Tallinna kesklinnas, Eesti Panga hoones, siis aadress juhatab hoopis Sakala tänava kortermaja juurde.

Ei kortermaja elanikud ega esimesel korrusel tegutseva mööblipoe töötaja pole ülikoolist midagi kuulnud. Helistades ülikooli aadressiks märgitud korterisse, tuleb vastuseks vaid see, et korteris asuvatel inimestel puudub igasugune seos selle võimaliku ülikooliga.

Teate kahtlasest ülikoolist on saanud ka haridus- ja teadusministeerium, kuid mitte kodumaalt, vaid hoopis Austriast. 

“Selle Austria ülikooli poole tuli Eestis koostööpakkumine, kus teatati, et nemad on, ehk siis pöörduja, on Eestis tunnustatud online-ülikool ja nad tahaksid teha Austria poolega koostööd ja Austria kolleegi väitel nende logo ka selle Eestis tegutseva nö kõrgkooli veebilehel kuigi nad ei ole selleks mingit luba andnud,” räägib haridus- ja teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Margus Kadak.

Ülikoolide tegevuslubasid annab Eestis välja valitsus ning koheselt on selge, et antud ülikoolil seda pole. Kuigi pole teada, kas ja kui palju on sealt tudengeid läbi käinud või diplomi eest makstud, siis ministeeriumi hinnangul on tegu Eesti esimese libaülikooliga ning see pöördus koheselt ka politseisse.

“Tegime avalduse politseisse, kuna tegu on loata majandustegevusega ja tõenäoliselt ka pettusega või võltsimisega. Tegu ei ole ülikooliga, tegu on ilmselge petuskeemiga ja see on asi mida politsei peab uurima,” selgitab Kadak.

Diplomeid ostavad arengumaade noored

Politsei algataski ülikooli suhtes menetluse, kuid ei kommenteeri veel menetluse käiku. Kuigi Eestis on see esmakordne juhtum, siis maailmas on diplomivabrikuid tuhandeid. Nende peamiseks turuks on arengumaade noored, kes tahavad diplomit, et pääseda tööturule Euroopasse või teistesse arenenud riikidesse.

“Nad saavad tekkida ikkagi seepärast, et nõudlus nende järele on See tähendab, et ostetakse sealt ja põhjus, miks ostetakse, on see, et väga paljudes riikides tööandjad või õppeasutused ei kontrolli, kus see diplom on saadud ega hakka ka uurima, kas see on reaalselt eksisteeriv ülikool või on see mitte-akrediteeritud, koolitusloata õppeasutus,” segitab Vaht.

Soomere sõnul on kontrollimine, kas diplomi taga ka reaalne haridus on, päris keeruline. Mis veel hullem: libaülikooli vastu ongi juba huvi tuntud ka välismaa riikidest. 

“Minule teadaolevalt on praegu just huvi olnud kolmandatest riikidest. Päringute kaudu või otsingute kaudu, et Aafrika ja Aasia inimesed võivad tunda huvi selle õppeasutuse vastu, mis tähendab, et neil on ka mingisugune reklaamitöö väljaspool Euroopat valdavalt olnud,” räägib Vaht.

Tuleb välja, et ülikooli asutaja, Varun Gupta, ei viibigi ise Eestis, vaid on e-resident ning sai virtuaalse isikutunnistuse kuu enne ülikooli asutamist. 

Korter nr 2 on mugavusaadress, mida pakub e-residentidele firma B2baltics consulting. Firma esindaja kinnitusel on tegu täiesti legaalse teenusega, kus välismaalt tulevatele ettevõtjatele pakutakse füüsilist aadressi, mida ka e-residendi vajavad tegevuse alustamiseks. Lõpuks selgubki, et 66ruutmeetrisesse korterisse on sisse kirjutatud suisa 95 ettevõtet, teiste seas mainitud libaülikool.

Seega kasutas India kodanik, kes ise kunagi Eestis käinud polegi, ära Eesti lihtsat e-residentsuse süsteemi, asutas majutusettevõtte kaudu siin firma ja pani püsti libaülikooli. Gupta enda sõnul ei ole aga tegu pettusega: nimelt on tema sõnul ülikooli kodulehel seisev info valesti mõistetav ning tegelikult on ta loonud hoopis konsultatsiooni- ja vahendusfirma ning ta väidab, et diplomeid väljastab tegelikult hoopis teise maa asutus. 

Sakala tänaval asuva korteri omanik, kelle korterisse libaülikool registreeritud oli, palus Varun Guptal ülikooli aadressilt välja kirjutada. Antud juhtum näitab, et ka e-residentsust saab kasutada ära halbadeks asjadeks.