Vanasti nimetati seda hingehoiuks. Vanasti olid ristiema või ristiisa, kelle poole pöörduti, kui oma vanemad aidata ei saanud. Pärineme siiski kristlikust kultuurist, ehk õpiksime sealt üht-teist budismi, mahajaana, paramatra või kaug-konstellatsiooni asemel, kuidas ka kõiki neid ülitarmukaid õpetusi ei nimetata. Või vaimuhaigusteks.
Nii tühised asjad löövad inimese endast välja, mis siis küll oleks saanud, kui oleks kaotanud lapsepõlves pere ( ema ja isa)ja 25 aastaselt mehe ja lapse? Ausalt öeldes, midagi ei juhtu. Elu tuleb kenasti edasi elada. Nautida ja leppima, et pandi nõndamoodi proovile.
KOMMENTAARID (7)