Inimesed
10. aprill 2018, 18:32

ÕL VIDEO JA FOTOD | "Härra peaminister, kuidas kommenteerite?" ehk Kuidas ma "Siberi võmmis" ajakirjanikku mängisin

„Härra peaminister, kuidas kommenteerite?“ hüüan ma Andrus Vaarikule ja lükkan talle mikrofoni nina alla. „Oodake-oodake, me paneme alles kaamerat paika! Kui Gerda hüüab „võte“, siis hakkame pihta!“ kostab eemalt. Ei, Andrus Vaarik pole peaminister mitte minu unenäos, vaid hoopis aasta teleseriaali tiitliga pärjatud „Siberi võmmis“.
PIIRAMISRÕNGAS: Ajakirjanikke mängivate inimeste ülesanne oli peaministri Marek Murdi rollis olev Andrus Vaarik piiramisrõngasse võtta. Foto: Robin Roots

Esmaspäeva õhtupoolikul oleme video- ja fotograafiga end sättinud ootama lavakunstikooli ette, sest just seal peaks toimuma „Siberi võmmi“ võte, kuhu on inimesi kutsutud mängima ajakirjanikke. Otsustan kasuliku ühendada meeldivaga ja lähen isegi kohale. Äkki pääsen kah telekasse. Ühtlasi tahan lugejale näidata pisut kaadritagust elu ehk seda, kuidas „Siberi võmm“ valmib.

Võte peaks algama 16.40, kuid kella viieks pole võttemeeskonnast veel märkigi. Lisaks kolmeliikmelisele Õhtulehe ekipaažile ootab telekasse pääsemist veel seitse huvilist. Umbes kella viie kandis tuhiseb lõpuks kohale meeskonna assistent, kes vabandab, et nad istusid kohutavas ummikus ning kutsub stseenis osalejad ehk ekstrad, nagu neid nimetatakse, nurga taha, kus stseeni filmima hakatakse.

OOTUSÄREVAD: Ekstratena platsile tulnud ootavad, et võte käima läheks. Foto: Robin Roots

Mõnda aega tuleb meil veel oodata, et kohale jõuaks peakangelane, peaminister Marek Murdi kehastav Andrus Vaarik. Sel ajal annab režissöör Gerda Kordemets stseenis osalejatele juhiseid. „Teie ülesanne on peaministrit piirata ja talle küsimusi esitada. Kui ta siit välja tuleb ja liikuma hakkab, minge talle ka järele,“ õpetab Gerda. Mulle ja veel ühele neiule pannakse külge ka väikesed mikrofonid, et meie öeldav tekst ka kaamera peale jääks. „Jess, roll ongi käes!“ rõõmustan ma vaikselt.

Taustanäitlejatele jagatakse kätte ka aksessuaarid, mida ajakirjanikud tavaliselt kasutavad – üks noormees saab oma õlale suure telekaamera, paarile preilile antakse näppu telemikrofonid, kaks inimest kirjutab peaministri sõnu pastakaga märkmikusse ning ühest saab muidugi ka fotograaf, kes kogu asja pildile püüab.

Stseen võetakse purki Toomkiriku ees, kust käib aeg-ajalt mööda ka turistigruppe. Peaministril on kohal ka turvamees, kel pea kinni seotud ning ühe turistigrupi liikmed uurivad temalt, mis juhtus. Lõpuks jõuab kohale ka Andrus, kes kiirelt autoukse vahel riideid vahetab ning võibki asjaks minna.

KATKISE PEAGA TURVAMEES: Peaministri turvamehel on pea kinni seotud ning kõrvaltvaataja jaoks võib see tunduda üsna kentsaka vaatepildina. Üks turist käis isegi temalt uurimas, mis toimub.  Foto: Robin Roots

Ekstrate ülesandeks on ajakirjanikena peaministrit piirata ja talle küsimusi esitada, operaator Hans Ulman võtab aga selle kõik mitmest erinevast suunast linti. „Härra peaminister, kuidas kommenteerite?“ küsin ma Andruselt mitu korda. Kui peaminister ajakirjanike piiramisrõngast põgenema hakkab, jookseme talle järele ja uurin, kas tal tõesti pole rohkem midagi öelda. Pärast neljandat korda muigab Andrus heatahtlikult ja ütleb: „Öelda ei ole, aga näidata oleks küll.“

PIIRAMISRÕNGAS: Ajakirjanikke mängivate inimeste ülesanne oli peaministri Marek Murdi rollis olev Andrus Vaarik piiramisrõngasse võtta.  Foto: Robin Roots

Taamalt jälgib kõike sarja peategelane Veikko Täär, kelle osa selles stseenis on üsna väike – ta peab lihtsalt eemal oma auto najale toetuma, ühel hetkel autosse istuma ning ära sõitma.

VAATAB EEMALT: Viktor Korolit kehastav Veikko Täär jälgib kõike toimuvat eemalt ning on pärast nõus lahkesti ka fännidega pildi jaoks poseerima.  Foto: Robin Roots

Kui stseeni proovis tundub mulle pisut veider Vaarikut jälitada, siis läheb tunne iga korraga aina paremaks. Päriselus polegi mul tulnud kedagi niimoodi piirata. Enne kui arugi saan, tunnen end juba kala vees. Ühel hetkel teatab võttemeeskond, et kõik on tehtud ja aeg edasi liikuda. Kui üldiselt kipub olema nii, et sarjade või filmide võtetel tehakse stseeni läbi mitukümmend korda ning ehk kaks tundi, mis platsil veedad, on ekraanil kokku pressitud kümneks sekundiks, siis seekord saab kõik purki umbes poole tunniga. Gerda ütleb aga, et neil ongi kombeks nii kiiresti töötada.