Signe Lahtein "Kodutunde" viimases saatuslikus episoodis: "Vaadake, kui toreda taevatrepi leidsin ma siit Põlvamaalt!” (131)

"Mulle kerkisid ta silme ette ta kaks poega, kellest noorim on sama vana kui minu poeg. Kohe meenus mulle ka kolmeaasta tagune sündmus, oli ka kevad. Ja ma andsin "Kodutunde" saatejuhtimispulga üle Signele. Ei osanud ma toona uneski näha, et naasen selle saate juhtimise juurde sellisel traagilisel põhjusel. Signe oleks selleks kevadeks seda saadet juhtinud kolm aastat. Selle ajaga sai tänu tema valikutele abi osutatud paljudele Eesti peredele. Kevade lõpuks oleks nende perede arv küündinud sajani," rääkis "Kodutunde" saadet juhtima naasnud Anneli Lahe.

Tänases saates tehtigi tagasivaade lugudele, mis Signele enim hinge läksid: üksikisast Tristanist, lapsepõlves isa poolt ärakasutatud Rosangeliast, 13-liikmelisest perest, perest Järva-Madisel, kelle pisipoeg vähki haigestus, jne. Ja Signe aitas neid peresid - nii materiaalselt kui vaimselt. Lisaks ilusale ja soojale kodule pakkus Signe kõigile peredele ka hingesoojust ja inimlikku lähedust, kuulates ära nende inimeste mured, kellest muidu keegi ei hooli.

"Kodutunde" 200. episood oli südantkriipiv. Pereema Anne-Ly rääkis südantlõhestava loo oma pisitütre surmast, Signe kuulas, pisarad silmis ning uuris naise käest, kas ta arvab, et on olemas elu pärast elu. “Jah, mina olen küll seda usku,” vastas ta.

Signe tahtis ja jõudis väga palju teha, kuid nüüd jäi väga palju asju tegemata, osa neist ka pooleli. Üks lugu, mis Signel valmis sai, aga jutustamata jäi, toodi ka televaatajateni - Signe “Kodutunde” viimane episood, mis valmis 22. märtsil Põlvamaal, pärast mida istus Signe autosse, et asuda koduteele. See teekond jäi tema viimaseks ning selle pere lugu Signe viimaseks maiseks heateoks. 

“Tere jälle! Vaadake, kui toreda taevatrepi leidsin ma siit Põlvamaalt!” ütles rõõmsal toonil Signe loo avalausena. Praegu omandavad naise sõnad hoopis teise tähenduse. Jääb vaid loota, et ta mööda taevatreppi ka edaspidi endast märku annab. 

Signe kuulas, aga ka kuulis. Ta oli ka ise pärit väikesest kohast ning lihtsate inimeste lood läksid talle hinge. Signe oli nagu naabritüdruk, kellele sai alati helistada ja oma muret kurta. Signe kuulas ja mõtles kaasa, otsis lahendusi.

“Sattusin vaatama, kuidas meie arvamusliidrid mingil tähtsal teemal arutasid. Siis sain aru, kui palju rohkem meeldib mulle kuulata neid inimesi, kelle juures me “Kodutundega” käime. On ikkagi olemas kaks Eestit - üks on see suurte inimeste, suurte filosoofiliste muredega, kus vist peamiselt on käimalükkavaks jõuks see, kelle võim lõpuks peale jääb. Teine on see väikeste inimeste Eesti, kus igapäevased mured on, kas mu laps on terve, mis ma lauale panen, kuidas toa soojaks saan. Eesti on väike, paari tunniga sõidab ühest otsast teise, aga kui nii hakata vaatama, siis üldsegi mitte väike, sest suures Eestis, ei teata, kuidas seal väikeste inimeste Eestis elatakse, mis mured seal on.” See oli Signe viimane saade ja tema viimased sõnad. 

Viimased kaadrid Signest filmiti “Kodutunde” meeskonna poolt nende bussi aknast tol saatuslikul õhtul, kui nad Põlvast lahkusid. Operaator filmis Signe autot, kuna ta taga sõitis politseiauto ning operaator arvas, et ehk peatab politsei naise liiga aegalse sõidukiiruse tõttu. Seda aga ei juhtunud, patrulli ja Signe teed läksid lahku. Seejärel sattuski naine saatuslikuks saanud autoõnnetusse...