Palju õnne! Daniel Levi Viinalass sai isaks: iga kord kui tütart näen on tunne, nagu silmaks teda esimest korda (33)

Vaid mõni päev tagasi avaldas Daniel Instagramis abikaasaga ka ühise pildi, kus palus inimestel pakkuda kauneid tüdrukunimesid. Pakuti nii välismaisemaid kui ka Eesti nimesid. Mõned pakutud olid näiteks Heleri (et oleks pisut ema moodi), Danielle, Elda, Luuna, Getter, Gerleen, Aurelia, Kirke, Victoria jne. Beebile pandi aga nimeks Elviine. 

Daniel ja Eleri andsid beebiootusest teada Instagrami pildiga. „Lugu on selline – aasta tagasi olime me lapseks valmis, kuid seda ei juhtunud. See aasta on olnud palvete ja kannatlikkuse õppetund ja nüüd on meie palvetele vastatud. Me oleme äärmiselt elevil, et ootame nüüd last! Aitäh toetuse ja heade soovide eest! See laps on juba praegu väga armastatud. Me ei suuda ära oodata,“ kirjutas Daniel. 

2016. aastal rääkis Daniel, et naudivad veel Eleriga aega ilma lasteta. „Lapsed on suur õnnistus ja me varsti jõuame perioodi, kui tahaks lapsevanemaks saada,“ sõnas ta siis. Mullu ütles ta, et nende pere saab lisa omal ajal ja Elerist saab ilmselt maailma kõige toetavam ja hoolitsevam ema.

"Me oleme lihtsalt šokis ja hästi hirmunud, aga samas võtame me seda kõike nii vabalt. Meil pole veel mingeid hälle või üldse mingeid asju veel ostetud," rääkis mees mullu novembris Publikule antud intervjuus, kuidas nad beebi tulekuks valmistuvad. 

Daniel sõnas, et beebi on väga oodatud. "See teekond on pannud mind tänulikkust tundma. Ma ei tea, kuidas paljudel inimestel see käib, aga meil ei olnud see nii lihtne. See käis läbi raskuste — mitte siis, kui me arvasime, et see võiks juhtuda. Minu meelest ongi see nii äge meeldetuletus, et siin maailmas on nii palju asju, mis ei sõltu meist. Vahel kipume me arvama, et me oleme maailma naba ja kõik käib meie ümber — tegelikult enamus asju, mis juhtuvad, ei sõltu sellest, mida me tahame või ei taha," rääkis mees.

Daniel ja Eleri on olnud paar alates põhikoolist, abielluti aastal 2011. „Olime sõbrad juba teisest klassist, seega esimest hetke ei mäleta, kuna sellest on kakskümmend aastat möödas. Küll mäletame mõlemad, et meie vanemad kohtusid teise või kolmanda klassi klassiõhtul, kus pidime oma vanematele singivõileibu tegema. Nad istusid ühes lauas ja ajasid juttu,“ on Daniel Kroonikas rääkinud. „Meie suhtele said vanemad jälile enne, kui ise saime. Olime aasta parimad sõbrad, nagu sukk ja saabas, suhe oli aja küsimus. Kui me neile oma suhtest lõpuks rääkisime, tuli vanematelt vastuseks, et me juba teadsime.“