Kas Eesti annab robotitele inimõigused? Presidendi intervjuu IT-ajakirjale (29)

„Digitaalne ühiskond sünnib siis, kui rahvas keeldub paberit kasutamast,“ kirjeldab Kaljulaid Eesti e-riigi teket. „Ja meie teame, et meie riigi rahvas keeldub paberist.“ Ta selgitab digiteenuste hädavajalikkust, kui väikeses riigis elavad inimesed, kes töötavad viies erinevas firmas, mis asuvad viies erinevas riigis. Ta rõhutab mitu korda, et Eesti ei saa digivankrit vedada üksi, vaid digiareng peab toimuma kogu maailmas. Mis kasu on üksikust digisaarest keset paberimajanduse merd?

Ameeriklasest ajakirjanik toob välja huvitava aspekti: te näite oma valitsust õige palju usaldavat, Ameerikas ei läheks selline digitaliseerimine lihtsalt läbi, inimesed ei usaldaks e-teenuseid, sest nad ei usalda meie poliitikuid. Mis siis, kui valitsus varastab andmeid, mõni poliitiline jõud neid oma kasuks tarvitab jne?

„Oleme usalduse tekitanud seetõttu, et meie inimesed ei ole internetis anonüümsed. See on alati ohutu olnud,“ vastab Kaljulaid. „Kui tahad kellegagi netis mingi äritehingu teha, siis see ei käi meili teel ja krediitkaardiga makstes. Mida me selle asemel teeme, on krüpteeritud kanali loomine ja allkirja andmine ajatempliga. Eestlased on netipangaga palju rohkem sina peal kui online-krediitkaartidega. Usaldust on võimalik luua, aga kõigepealt peavad olema vastavad tööriistad ja juriidiline taust nende tööriistade turvalisuse tagamiseks. Riik peab lubama, et kaitseb ka internetis oma rahvast.“ Ta räägib ka sellest, et eestlaste ootused riigile on liiga kõrged, et raisata aega ajuvaba bürokraatiaga. Näiteks kui sünnib laps, siis tundub eestlasele tobe veel kuhugi eraldi minna, paberitükk käes, et küsida lapsetoetust. „Sain lapse ära, nüüd makske mulle,“ kirjeldab Kaljulaid eestlase arusaama efektiivsest digiriigist.

Mis puudutab ameeriklase jaoks väga murettekitavat küsimust Geenivaramu osas - kas äkki ei või tööandjad hakata terviseriskidega inimesi diskrimineerima - kinnitab Kaljulaid, et geenidoonorite andmed ei kuulu ei valitsusele ega Geenivaramule. Infot jagatakse vaid inimesele endale ning ta võib seda soovi korral jagada oma perearstiga, kuid ei pea.

Kaljulaid õpetab ka teisi riike oma digirahva eest paremini hoolitsema: „Peate oma süsteeme turvama ja õpetama oma inimestele küberhügieeni. /.../ Meil peab olema globaalne arusaam sellest, kuidas rahvusvahelised reeglid ka netisfääris kehtivad.“

„Mida sellega silmas peate, mis globaalsed reeglid?“ küsib ajakirjanik. Kaljulaid selgitab, et kui agressioon teise riigi vastu on keelatud, siis sellena võib ka näha näiteks küberrünnakuid. „Mis on sellisel juhul ennast kaitsva riigi õigused? Mis õigused on tal, kui suudab tuvastada, millisest riigist rünnak tuleb, kuid ei saa kinnitada, et see tuleb tolle riigi valitsuselt? Ja siis see valitsus ei suuda ründajaid vastutusele võtta, sest on ise liiga nõrk, mis õigused sul siis on?“ torkab Kaljulaid. Kübersõjas surma ei saa, kuid selle tõsidus näib Kaljulaidi hinnangul alahinnatud olevat.

Rääkides õigustest, mainib ajakirjanik, Eestist võib peagi saada esimene maa, mis annab legaalsed õigused tehismõistusega agentidele nagu täisautonoomsed robotid või sõidukid. Kuidas mõjutab see tavalisi (inim)eestlasi? Siiski ei ole tegemist päris inimõigustega - Kaljulaid vastab, et diskussioon käib selle üle, kas autonoomsed süsteemid vajavad eraldi juriidilist esindust. Kui tehisintellekt on seadustega piiritletud, peaksid seadusele alluma ka masina autonoomsed teod ja see, mida tehismõistus tegema õpib. Kõike seda tehes muidugi arvesse võttes ka kodanike ning nende andmete kaitstust.