"Mikku tean juba lapsepõlvest. Nende kodu oli selline võrratu koht Hurda tänava otsas, kuhu võis igal ajal sisse minna ja kus me saime laulda vanu laule, mida Mikk kogus. Ta oli tegelikult "Hellero" esimene hing ja nende kolme venna (Tõnn Sarv, Heno Sarv - toim.) toas olid võrratud õhtud.
Olime Mikuga üheskoos Tartu Tamme Gümnaasiumis (endine Tartu 5. Keskkool - toim.) Tema, aasta vanemas klassis, juhatas seal väikest sotsioloogiaringi ja viis läbi sotsioloogialaborit koos Ülo Vooglaiuga.
Mikk tõi need ideed ja selle hinguse meile sinna kooli ja seetõttu see tollane õhkkond seal koolis oli ka väga meeldiv.
Mikk oli alati minust ees nende ideedega, mida ma siis temalt n-ö neelasin. Tema sõnaleiud ja see, kuidas ta eesti keelde endasse suhtus, olid imetlusväärsed. Ta proovis sisse minna meie keele sõnade päris sügavikku, otsides neid ühendusi, kuidas nad omavahel seotud on ja kuskohast nad tulevad. Ta oli väga meeldiv inimene. Iga kord kui ta sattus kuhugi seltskonda, võttis ta laulu üles ja pani kõik laulma. Ja mitte ainult laulma vaid ka tantsima."
Olgu muld talle kerge ja kaastunne perele ja sõpradele - lähedastele .