Sünnipäevalaps Heidy Tamme: „Olen täna nagu telefonineiu ja väga tore on!” (23)

Esimesed õnnitluskõned ja -sõnumid saabusid juba varahommikul, mil Tallinn veel udulaamas puhkas. „Väga üllatavaid inimesi on helistanud, keda pole pikka aega näinud ja nüüd järsku - plaksti! - tuleb sõnum!” särab Heidy. „Hakkad kohe mõistatama, kes ja mis. Ning üks sõnum tuli kogunisti ilma nimeta, aga väga ilusad sõnad olid!”

„Ei ole ma ka päris tühja sebinud!”

Oma sünnipäeval rõõmustab Heidy hinge kõige enam see, et ta on üldse sesse ilma sündinud. „Mul on ju nii-öelda üks sünnimaa ja kaks kodumaad,” kõneleb II maailmasõja aegu Uljanovskis sündinud lauljanna. „Minu isa ja ema ajastasid mind nii toredasti, et sel aastal on Eesti Vabariik 100 ja Heidy Tamme 75. Rõõmustan selle üle, et sõja lõppedes meie pere Eestisse naases ning mu isa ja ema olid minu maaletoojateks. Nad tõid mu ilusasti kodumaale, olen kasvanud siin ja olen nii õnnelik meie väikse Eesti üle, ükskõik kui palju siin ka probleeme ei oleks. Kogu maailm on probleeme täis, aga siin Eestis elab Kalevite kange rahvas ja mina kuulun sinna hulka. Kõigele vaatamata oleme tublid ja väga toredad! Mul on õnn olnud nii kaua elada, et seda kõike näha ja tunda!”

Heidy, kes on olnud 55 aastat estraadilaval, töötanud 45 aastat pedagoogina ning olnud 35 aastat poliitikas, võib vabalt öelda, et on elus jooksul pea kõike kogenud. „Rõõmustan, et olen saanud nii palju toredaid asju teha,” tunnistab ta. „Eks need aastaarvud võtavad kogu asja kenasti kokku ja aitavad iseendale selgitada, et ei ole ma ka päris tühja sebinud!”

„Meid ei ole nii palju, et võiksime omapäi olla!”

Kuid Eesti elus on neidki hetki, mis Heidy nukrapoolseks muudavad. „Kurvastab see, et meie põlvkonda, kes me oleme pikamaajooksjad, jääb kogu aeg vähemaks,” poetab Heidy, et omavanuseid kipub järjest enam ümbert kaduma. „Meid jääb kogu aeg vähemaks ning meil siiski ei ole uue põlvkonnaga sellist kontakti nagu tahaks. Me oleme kuidagi omapäi – meie ja teie. See mind kurvastab. Just oli mul juttu ühe härraga, kes kuuldes, et lähen täna raadiosse, palus, et rääkigu ma sellest ka, et saatejuhid võiksid laulude puhul öelda autorite ja esitajate nimed. Nii saaks vanem põlvkond teada, kes on noored tulijad ning noored omakorda, kes on enne neid siin midagi teinud ära. Et tekiks niisugune hariv side. See on mul hinge peal.”

Lauljanna sõnul tähendaks säärane side sedagi, et noored ja vanad saaksid omavahel pisut rohkem kokku. „Meid ei ole nii palju, et võiksime omapäi olla,” sõnab Heidy veendunult. „Põlvkonniti tahaks olla koos rohkem. Ma saan aru, et praegune elu on meid kõiki ajanud rohkem vahule kui peaks. Isegi noored ei jaksa enam nii palju mütata, kui neilt oodatakse. Keegi ei jaksa! Peaksime natuke mõtlema selle peale, et noored võtaksid ka tempot maha – ei ole vaja võistelda! Kui üldse konkureerida, siis sel teemal, kuidas üksteist rohkem austada ja tähele panna! See võiks olla ainuke võistlus meil omavahel.”