„Pealtnägija“: grusiinist ärimees ostab Eestis kokku elurajoonide teid ning küsib kohalikelt renti (356)

Kujutage ette, et teie kodutänav saab üleöö uue omaniku. Värske peremees kehtestab reegli, et koju saamiseks peate maksma. Kui loata sisenete, pargib teid kinni, filmib, pildistab, kutsub politsei, kaebab MUPO-sse, linnavalitsusse ning ruineerib veel sajal võimalikul moel, näiteks keerab kinni vee.

Konstantin Ivanišvili on viimased kümme aastat olnud meedia huviorbiidis oma piirpealsete tehingutega. Nimelt kuulub 59aastasele ärimehele eri firmade kaudu ligemale 80 kinnistut, millest suur osa on teed, tänavad ja trassid, mida üldjuhul keegi ei taha, aga millest tema tegi endale elatusallika. Mehe vastaste arust on tegu sisuliselt väljapressijaga.

“Need meetodid on sellised, et su elu tehakse hästi ebamugavaks. Ja kui sa ühel hetkel mõtled, et okei ma enam ei jaksa ma enam ei viitsi nüüd ma maksan talle raha ära, siis ta ütleb, et väga hea, endine pakkumine enam ei kehti, nüüd on see hoopis teine,” räägib Ivanšvili eraomandisse kuuluva Haaberstis asuva Hargi tänava elanik Madis Mägi.

“Konstantin on Eesti oma Warren Buffett. Tema otsib niisuguseid kinnistuid, mis on alahinnatud mingisugustel põhjustel. Nagu Warren Buffett otsib alahinnatud aktsiaid ja on seda noorusest peale teinud, nii tema otsib neid kinnistuid, millel on kõrge väärtus,” nendib juriidiline nõustaja Enn Talp.

Ivanišvili ärimudel toetub suuresti buumiaja jamadele. Tüüpiline stsenaarium on, et põllule rajati uuselamurajoon. Majad müüdi maha, aga enne kui teed ja taristud lõpetati, läks või pahatihti lasti meelega arendaja pankrotti. Pankrotihaldur pani teed ja tänavad müüki. Kui üldjuhul teid keegi ei osta, siis Ivanišvili haistis ärivõimalust, ostis need võileivahinnaga ära ning hakkas inimesi maksustama, mis tekitas palju paksu verd ja kõmu. Ärimehe eesmärk oli, et kohalikud ostaksid ta välja. 

“Kliendid on tahtnud kõik temaga kokkuleppele jõuda, aga need pakkumised, mis teiselt poolt tulevad, no ei ole mõistlikud,” sõnab vandeadvokaat Alan Biin.

Koduteel sõitmine on keelatud

Ivanišvili esimesene objekt on Harku järve kaldal asuv Hargi tänav, mille kasutamist ta püüdis maksustada. See tekitas kuus eraldiseisvat kohtuprotsessi, millest kaks kestavad tänaseni. Üks esimesi, kes grusiiniga kolm aastat võitles, oli ettevõtja Madis Mägi.

“Kuna mul oli vaja kodu ehitada ja ma tahtsin ehitada, siis ta sai aru, et mul on vajadus. Ja siis ta terroriseeris, peaasjalikult kõik autod, ükspuha, kas see oli sõiduauto või veoauto, mis siia sõitis iga vend sai kas trahvi, pildistati üles, pargiti kinni,” räägib Mägi. 

“Suure tõenäosusega oli tal ikkagi ka keegi koputaja, sest see oli nagu täiesti absurd see auto võis tulla pühapäeval kell neli, kui iga normaalne inimene veedab aega oma perega, siis kui auto tuli kell neli, ta oli kell 4.15 siin kohapeal ja kukkus laamendama noh ta lihtsalt käis ja pildistas ja sõimas ja õiendas ja ta tegi kõik selle nimel, et sul oleks võimalikult ebamugav,” nendib ta.

Ivanišvili küsis kogu tänava ära ostmise hinnaks 90 000. Kõiki episoode ja ärapanemisi ei jõua Mägi ümber jutustada, aga lõpuks sai ta kohtult soovitud õiguskaitse, mis tähendab, et ta võib koju sõita, makstes Ivanišvilile teehooldustasu 24 eurot ja 19 senti aastas. See on lahendus ühe pere jaoks, aga alaliselt elab tänava ääres sadu inimesi.

Taristuärimees Ivanišvili ei olnud aga rahul, et Hargi tänav 3 majaomanikud ilma projekti, lubadeta ja kooskõlastamiseta oma maja ette autoparkla ehitasid.

“Ja millegipärast nemad arvavad, et nemad saavad seda teha ainult selle pärast, et mina olen Konstantin Ivanišvili. Ja vot mina praegu esitasin arve ja juba need arved, mina panen nendele postkasti üle aasta ja kahjuks nad ei maksa ja ei kavatsegi maksta,” kurdab ta.

Olukord on absurdne - ühest küljest seisab tänava alguses eraomaniku paigaldatud justkui täiesti seaduslik keelumärk, teisalt sõidavad selle alt loata läbi kümned elanikud, teiste seas endine politseiameti peadirektor ja praegune siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt.

“Põhimõtteliselt see märk keelab täna seal sissesõidu. Kui taksot tellida, või siis nad on helistanud, et mis nüüd saab, nad ei saa tulla ju. Kohalik inimene nagu teab, et seal keegi sanktsioone ei ole rakendanud. Kõik elanikud kes seal elavad, või ka need, kes teenindvad, rikuvad seda konkreetset liiklusmärki, selle nõudeid,” räägib Hargi tänaval elav Küüt, lisades, et kõik, kes tänavale sisse sõidavad, ignoreerivad keelumärki.

Küüdi sõnul on Ivanišvili tee omanik vaid formaalselt, teed ta ei hoolda, tänavavalgustus ei põle ning lund lükkavad linna sahad. Kui see kõik on veel talutav, siis tõeline hämming tabas Küüti siis, kui tuli kõne prügifirmast.

“Et teie tänavalt ei saa prügi ära vedada, sest nendel ei ole õigust sinna sõita, et mina viigu see prügi naabertänavasse, et sealt nad viivad siis ära. Kui me naabriga tegime sinna sissesõidutee korda, panime sinna plaadid või tänavakivid, siis sellele järgnevalt esitas ta (Ivanišvili - toim.) meile arve, sest me väidevatalt oleme teinud parkla sinna siis, oleme teinud parkla mille eest tema esitab meile saamata jäänud tulu, et seal parkida saab,” räägib Küüt.

Grusiin ostis ära veetrassi ja keeras enne pühi peredel vee kinni

Kui siin tänaval käib sõda juba seitsmendat aastat, siis Raasikul, Kulli külas lõppes üks tänavasõda talle edukalt.

“Igal pool, kus mina olen teinud tööd, alguses oli kisa, alguses oli riidlemine ja lõpuks inimesed hakkavad aru saama, et meie ei ole vargad, kes tulevad tasapisi, käed taskus ja varastavad ära. Mina tulen ja räägin inimesele, kuidas ma näen seda situatsiooni, mina olen valmis temaga otsima lahendust, aga ta peab nägema minus partnerit,” sõnab Ivanišvili.

Kulli küla lugu on sarnane: piirkonna arendaja pankroti järel jäi ripakile transpordimaa. Ivanišvili ostis 2015. aastal pankrotipesast peenraha eest kinnistu, millel asub nii tee kui ka veetorustik koos pumbajaamaga. Sest peale ei liikunud külas ükski kant vett ilma grusiini nõusolekuta!

“Inimesed ei olnud sellega nõus ja nemad hakkasid igasuguseid ettepanekuid tegema, et me anname sulle 5000 eurot, müü meile ära, see on meie viimane ettepanek teile, no me ei saanud kokku leppida, ja siis me teatasime, et me oleme sunnitud lülitama selle vee välja,” selgitab ta.

2016. aasta jõulude eel leidsidki kohalikud, ka lastega pered, postkastist kirja, kus seisis mustvalgel, et pühad tuleb mööda saata ilma veeta. Ivanišvili väidab, et süda valutas, aga muud varianti polnud. “Kindlasti valutas, kindlasti valutas, aga no meie jurist ütles niimoodi, et kui inimesel on kangreen käes, siis lõikavad ära, mis teha. Kas täitsa sured ära või oled kirstus koos näpuga.”

Juriidiline nõustaja Enn Talp selles midagi ebaeetilist ei näe. “Sellepärast, et kui nüüd keegi ütleb naaber, ma vajan teie magamistuba. Ma vajan seda magamiseks, ma vajan und, ja tuleb ja heidab teie siis voodisse magama. Siis te tahaksite, esiteks, kas ta seal siis ei magaks, või ta maksaks teile üüri või ta üüriks teie korteri. Nüüd samamoodi tulevad siis sisuliselt kinnistu naabrid ja kas tahavad tasuta sõita meie erateedel või tasuta kasutada siis neid torustikke ja kommunikatsioone ja mingil juhul ei ole nõus meile maksma. Me oleme kohe väga pahad, kurjad, kui me omanikuõigusi kaitseme,” ütleb ta. 

Pärast aastaid vaidlusi käis Raasiku vald veebruaris 2017 välja 40 000 ja veetarbijad veel 10 000 eurot ning ostsid Ivanišvili välja. Ehk algselt paari tuhande euroga soetatud kinnistu teenis kahekümnekordse kasumi. Ühtlasi taipas Ivanišvili, et kui koju võib inimene põhimõtteliselt käia ka jala, siis veetorudeta moodsal ajal keegi ei ela. 

Talp selgitab, et Ivanišvili äridee on tegelikkuses alustaja õnn ning tegelikult ei tajunud grusiin oma äriplaanis seda, kuidas asjad tegelikult käivad, vaid see selgus alles kohtuvaidlustes. Grusiin viiski oma “äri” uuele tasemele ja võttis sihikule veetrassid. 

Värske näide sellest on Aespa alevik Raplamaal, kus Ivanišvilile kuulub alates eelmisest aastast tee ja veetrass.

Selle aasta algul saatis ärimees laiali ringkirja, kus nõudis 21 majapidamiselt veearve tasumist ja küsis igalt perelt 120 eurot eelmise aasta eest takkajärgi. Kirja lõpus seisab selge ähvardus - kes arveid ei maksta, neil kaevab ta aprillikuu jooksul torud maa seest välja.

“Meile juba viis kohalikku elanikku, mis on 10 protsenti nende st kruntidest, on teinud meiega servituudi lepingud ja iga servituudilepingu eest nad on meile maksnud 3000 eurot. Kui mõni kodanik on nõus seda tegema, siis teretulemast me oleme valmis,” kommenteerib Ivanišvili.

Inimeste pahameele põhjus on, et arendaja pankroti järel jagunes asi nii, et torud läksid Ivanišvilile ja pumbajaam puurkaevuga valla vee-ettevõttele. Ivanišvili küsib aga iga kuu 10 eurot pere kohta talle kuuluvate torude kasutamise eest. Asja teeb veel segasemaks, et kõnealune torustik on eelmise omaniku poolt ilma loata rajatud.

Kohila abivallavanema Argo Luige sõnul ei olegi tänases seisus võimalik vett müüa, sest Ivanišvilil puudub õigus seda müüa. Vett ei saa müüa ka puurkaevu omanik, kuna ei ole torustikke. 

Ivanišvili pakub lahkelt, et võib inimestele neid teendivad torud ja teed ära müüa 150 000 euroga ehk 100 korda kallimalt, kui ta ise oksjonilt ostis.

Aespa elanik Harri Pundi peab 150 000 eurost hinda üle mõistuse kalliks ning kümne eurost tasu torude kasutamise eest ebaõiglaseks, kuna selle raha eest ei saa elanikud mitte midagi. Kui veetorudes midagi jupsima hakkab, peavad selle siiski kinni maksma vee tarbijad. “Tema pühib käed puhtaks ja me maksame talle lihtsalt 10 eurot iga kuu,” sõnab ta.

Ivanišvili arvab, et kümme eurot tema vara kasutamise eest ei ole suur tasu ning ta läheb Pundiga vaidlema. “See ei ole sinu vara, sa oled selle põhimõtteliselt hamstvala kurat kokku saanud!” süüdistab kohalik. “Kui mina sain selle hamstvala, siis kirjuta KAPOsse avaldus ja las KAPO sellega tegutseb, sa saad aru?!” vastab grusiin.

Givanišvili tegevust toetab kohalik omavalitsus?

Pundi sõnul oleksid nad maa kas või ise ära ostnud, kui oleksid oksjonist õigel ajal kuulnud. Tema sõnul oleks probleem olemata, kui kohtutäitur annaks ostuvõimalusest kõigepealt teada külarahvale või valle, keda vaidlust puudutab.

“Vald ütleb, et me ei teagi sellest, mida tehakse. Et noh mis tudnub teistpidi väga tobe olevat, et mismoodi vald ei tea et müüakse tee maha. Temal (Ivanižvilil - toim.) paistab, et on aega lugeda neid pankrotti läinud asju, mida meeldib siis osta, aga mina pigem kahtlustan, et söödetakse talle need asjad ette, et seal rohkem ostjaid ei olegi peale tema,” arvab Pundi.

Ka paljud teised asjatundjad ei pea tõenäoliseks, et grusiin üksinda tegutseb ning oletatakse, et teda aitab keegi süsteemi hästi tundev isik, seda enam, et Ivanišvili pole ise suurem arvutiasjatundja.

“Minule tundub see natuke kahtlane, et üks mees on nii palju selliseid potentsiaalseid kullaauke enda kätte saanud, kuskilt, ma kahtlustan, et kuskilt on talle seda infot ette söödetud,” ütleb vandeadvokaat Biin. “Kõige tõenäolisem koht on pankrotihaldur või siis kohalik omavalitsus, kus peaks ka olema info, millised kinnistud, millised tee-kinnistud seal kohalikus omavalitsuses on.”

Ivanišvili vastab süüdistustele aga põhjendusega, et tema poeg on suur arvutiasjatundja.

“Tema tegi mulle kompuutri, kus mina ühe näpuga vajutan ja tuleb ekraani peale Delfi, teise näpuga näitan, tuleb oksjon, kus mida müüakse, kolmanda näpuga näitan, tuleb kõik Eesti kinnisvara. Ja mina vajutan seda nuppu, kus on täna välja kuulutatud maalapid, mis on alla 10 000, nad kõik tulevad ekraani peale ja mina siis mõtlen ja otsustan,” selgitab grusiin.

Tegelikult on Harku, Kohila ja Hargi tänavad vaid pisike osa Ivanišvili kinnisvara-portfellist. Ta tuulab iga päev netioksjoneid ja omab nüüdseks transpordimaid ligi 20-s elamurajoonis, millest paljudega ta veel jõuliselt ei tegele ja mille elanikud võivad praegu ärevalt küüsi närida. Hetkel võtab ta ühe objekti korraga ning plaanib Aespal juba kaevetöid, kuhu lisaks ekskavaatorile kutsub igal juhuks ka turvafirma. 

“Lõpuks nad kas loobuvad sellest torust ja hakkavad vett ämbritega tassima naabrite juurest või nad võtavad miskisuguse mõistliku otsuse, mis rahuldaks meid ja neid,” lõpetab Ivanišvili.