Sirje MaasikamäeFoto: Erakogu
Inimesed
4. aprill 2018, 18:44

Sirje Maasikamäe: Signe märkas muret (1)

Kohtusime Signega 1990ndate aastate keskpaigas Õhtulehes töötades. Nagu nii mõni teinegi endine kolleeg, saan ka mina alles nüüd aru, kui noor ta toona tegelikult oli, peaaegu et laps! Ta oli väga asjalik, töökas, vastutustundlik, õpihimuline ja omamoodi küps, aga samas heas mõttes rahutu, oma kohta otsiv – nii mulle tundus. Hoogne ja rõõmus. Kultuuritoimetajana võlusid mind muidugi tema silmaring ja näiteks teatrihuvi.

Signe töötas aastaid seltskonnaajakirjanduses, kuid minu meelest oli temas kogu aeg ambitsiooni teha ka midagi tõsist. Liikudes keset glamuuri ja olles ka ise piltidel särav ja viimase peal üles löödud, säilis Signes alati mingi lihtsus ja tal oli silma ka rasketele probleemidele ja tavalise inimese muredele. Kui olin Tervis Plussi peatoimetaja, töötas tema Kroonikas. Signe pakkus, et ta kirjutaks Tervis Plussi mõned lood rubriiki „Saatuse kiuste“. See oli üle kümne aasta tagasi. Üks lugu kõneles perest, kus kasvas raske puudega tütar. Ka mina olin selle perega tööalaselt suhelnud, aga ei teadnud nende kohta nii olulist asja! Signe teadis. Kui tähendusrikas see tagantjärgi muidugi tundub, et teda paelusid juba siis sellised teemad.

Hiljuti, vast kolm nädalat tagasi üritasime koos endise kolleegiga tuvastada, mis aastal on tehtud üks vana Maijooksu pilt. 1996? 1997? Sellel pildil on Õhtulehe kolleegide hulgas ka Signe. Ikka aktiivne, ikka kohal!

Tunnen inimest, kellel juhtus kuu enne Signet samalaadne ränk õnnetus. Ikka sellel raskel Tartu maanteel, üsna lähedal Signe õnnetuskohale. Tema on taastumas, praegu küll veel ratastoolis. Lootsin ja uskusin, et ka Signele antakse uus võimalus...