VÄINO KOORBERG: Signe Lahtein tõi tulles päikese ühes

Väino Koorberg, Õhtulehe endine peatoimetaja

Kui mina Õhtulehte tulin, oli Signe juba olemas. Elu toimetuse tagaotsas tegutses kamp aktiivseid tšikke, ja Signe teiste seas, lihtne ja soe, kasin, usin, õpihimuline ja hästi tubli. Ilmselt ei osanud ma teda piisavalt hinnata või kiita – pole kunagi osanud – ja nõnda pidin kõvasti hambaid kiristama, kui ta mõne aasta pärast Kroonikasse putkas.

Ja oh seda metamorfoosi, kui lihtsast maatüdrukust sai seltskonnaajakirja kuldajastul äkki glamuurne beib, kes säras ja sädeles seltskonnaürituselt üritusele! See glamuuritar tundus nii harjumatu ja võõras, otsekui mingist vanast muinasjutust.

Aga siis tuli pere ja lapsed, pereajakiri, naisteajakiri. Püüdsin teda mitu korda Õhtulehte tagasi meelitada. Küll kirjutama – oli ta ju soe ja sorav –, küll toimetama – ta oli ennast selgelt näidanud iseseisva, toimeka ja ideesid tulvil ajakirjanikuna. Ent iga kord ütles ta mulle viisakalt ära. Silmanurgast jälgisin ikka kadedalt, kuidas ta karjäärispiraali mööda aiva ülespoole liigub.

Sellise Signe, keda mäletasin meie esimesest kokkupuutest, sain tagasi saatega „Kodutunne“. Äkki vaatas ekraanilt vastu lihtne, samas särav ja soe naine. Selline naabritüdruk, kes toob tulles kaasa naerulagina ja sitke kallistuse. Nii loomulikku siirust, armastust ja osavõtlikkust polnud mulle tollest saatest – kus palju puntras elusid, pisaraid ja ometi nii palju lootust – seni selgelt silma hakanud.

Ekraanilt paistis isegi see, kuidas töömeestel hakkasid haamrid kiiremini välkuma ja trellid põrisema, kui Signe lähedal oli. See, kuidas raskete lugude keskel kuulaja silmist samasugused pisarad voolasid kui rääkijal. See polnud sugugi see kergem tööots, mida naisteka läbipõlemise äärele jõudnud peatoimetaja võinuks otsida ja tahta. Ometi nii vajalik, ometi nii inimlik. Ja ma olen kindel, et Signe sai seda tööd tehes – olles, andes ja aidates – tunda suurt rõõmu ja leida endaski rahu.