USA vabariiklased lähevad valimistel endiselt Clintoni vastu? (2)

Selle aasta vahevalimistel vahetub täielikult 435-liikmeline esindajatekoda ning kolmandik senatist (34 senaatorit 100st). Ees ootab ka 39 kubernerivalimist ja mitmed kohalikud valimised. Reklaamikampaaniad on täies hoos käima lükatud ning iseenesest pole neis midagi erilist: igas reklaamis suruvad poliitikud õnnelikult naeratavatel kodanikel kätt, lubavad tööd ja leiba, musitavad beebisid ja muidugi materdavad konkurente.

Kummaline on aga see, et mitmel vabariiklaste partei esindajal on endiselt pinnuks silmas 2016. aastal presidendivalimised kaotanud demokraat Hillary Clinton. Ka president Trumpi 2020. aastaks valmistuvatel üritustel nõuavad rahvahulgad endiselt Clintoni vangipanekut.

Hillary Clinton ise valimistel, muide, ei osale. Sisuliselt on ta, ehkki mitte nii kuulus ja mõjukas kui tavaline Joe Minnesotast, tavakodanik. Naine käib mööda maailma konverentsidel, seminaridel ja kõneturneedel. Vähemalt avalikult ei tegele ta enam USA poliitikaga (kulisside taga, muidugi, kes teab).

Tõsi ta on, et Clinton on vaenlase kuju, vastanduv sümbol olnud juba nii pikka aega, et tema puudumine valimistelt ei ole mingiks takistuseks. See, et ta ei kandideeri, ei tähenda, et ta poleks endiselt vaenlane. Konservatiivsele valijabaasile on ta kui punane rätik härjale.

Näiteks senatisse pürgiv vabariiklane Evan Jenkins kasutas üht kõne, kus Clinton räägib, et president Trumpi 2016. aasta kampaania oli tema silmis ajast maas, samas kui tema võitis „optimistlikes“, „edasipürgivates“ ja „mitmekesistes“ piirkondades. Kokku monteeritud kõnejupid on aga pärit Clintoni esinemisest Mumbais, Indias. Kuid see ei loe, sest Jenkins kandideerib Lääne-Virginia osariigis, mille inimesed hääletasid ülekaalukalt Trumpi poolt. Jenkins eeldab ilmselt, et Lääne-Virginia kodanikud solvuvad Clintoni tõusiklikuna mõjuvate sõnade peale kindlasti. Isegi kui need on öeldud mingil India konverentsil.

„Hoopis Hillary on asjadest valesti aru saanud,“ ütleb Jenkins reklaamis, taustaks stseenid mäsust ja rahutustest kusagil linnatänavatel. „Need suurlinnad, kus tema võitis, on kohad, mis ujutavad meie osariigi heroiiniga üle. Kohad, kus võimutsevad korralagedus, marodööritsemine ja liberalism.“ Missouri osariigi vabariiklane Josh Hawley kasutab klippi samast kõnest, öeldes valijatele, et „nii arvavad teist“ Clinton ja Hawley demokraadist konkurent.

Hirmutamine n-ö vägivaldsete linnavurledega, kes on justkui pärit teisest maailmast, mitte sama riigi kodanikud, on samuti viimase aja trend vabariiklaste retoorikas. Demokraatidest poliitikud ei pruugi küll otseselt sellist lõhestumist reklaamida, kuid teatav tõusiklikkus ning suutmatus „lihtsa inimesega“ kõneleda suurendab ameeriklaste eraldatust üksteisest veelgi. „Kusagil on mingid linnad“ versus „kusagil on mingid maamatsid“ on küllaltki edukas viis rahvast üksteise vastu üles ässitada. Hillary Clinton on selles mängu nuppude seas üks tõhusamaid, mida lauale panna.