BLOGIAUHINNAD | Blogija Maris Altma: kõige rohkem meeldib mulle kirjutada rasketel teemadel

16. juunil jagatakse taas Eesti blogiauhindu. Praegu saavad blogijad end veel võistlusele reigistreerida. Õhtuleht esitas oma blogi kirja pannud kirjutajatele kümme küsimust ning tutvustab blogijad teilegi.

Nimi, vanus, amet: Maris Altma, 28 a, projektijuht

Bloginimi ja –aadress: Kodu Otsides, http://koduotsides.blogspot.no

Lugejate arv päevas: Varieeruv, vahel 200, vahel 500+ inimest.

Kui kaua oled bloginud: Kui oleksin teadnud, et selline asi on olemas, oleksin juba 10-aastaselt alustanud (alustasin päeviku kirjutamisega), blogimisega alustasin 10 aastat tagasi.

Kandideerimise kategooria: Elulised blogid

1) Kui blogiga alustada plaanisid, siis millised bloginimed laual olid? Kuidas sai valituks just praegune nimi?

Kui alustasin oma esimese blogiga, siis teadsin kohe, mis nime panen: “Vaatame läbi luubi“, vist oli midagi sellist. Siis kustutasin blogi ära ja mõtlesin, et aitab. Aasta või paar kuud vist pidasin pausi ja alustasin otsast peale. Teadsin kohe, et minu uue blogi nimeks tuleb “Kodu otsides”.

2) Kas sul on teemasid, millel tahaksid avalikult sõna võtta, aga julgusest jääb puudu?

Ei, need teemad ei ole blogi jaoks, vaid need on raamatumaterjal. Seedin pikalt seda mõtet ja ilmselt kui valmis olen, siis lähevad need kaante vahele. Muidu kirjutan ikka teemadest, mis eestlaste jaoks on tabu. Ilmselt aitab kaasa ka see, et elan liberaalsemas riigis, kus inimesed ei nuusi teiste tagumikes ja tegelevad oma elu ja õnne loomisega.

3) Kas kirjutad postitusi pigem öösel või päeval? Miks?

Kusagil 3-4 ajal öösel tuleb mulle pähe idee. Hüppan püsti ja kirjutan. Üldjuhul need postitused on enda arust parimad.

4) Kas oled mõelnud blogi asemel vlogida, sest blogimine on täna juba justkui eilne päev?

Olen ikka mõelnud, kui elada metsa sees, siis on alati palju öelda. Muidu ma vlogin laste kärudest, teen tutvustavaid videosid.

5) Kas Eesti pisikese turu jaoks pole blogijaid juba liiga palju?

Ma ei oska öelda, paljud ei kirjuta oma blogi turu jaoks, vaid lihtsalt enda rõõmuks. Blogide lugemine on nagu raamatute lugemine, mõne jaoks täiskohaga hobi, seega usun, et kunagi pole palju.

6) Milliseid postitusi meeldib sulle kõige rohkem teha, kas jutu-, pildi- või videopostitusi? Miks?

Ilmselt kõige rohkem meeldib mulle kirjutada raskematest teemadest, kuna seal ma avaldan oma arvamust ja sellega kaasneb adrenaliin. Mõtlen kümme korda, kas postitan või mitte, kas see on hea mõte. Raudselt läheb see meediasse! Tean, et see postitus läheb suure kella külge. Vajutan postita, süda on paha, iiveldab, peopesad on märjad. Mäletan, et lugesin raamatut, kus sarimõrvar kirjeldas oma esimest mõrva samade sõnadega. Ilmselt adrenaliinilaks on universaalne.

7) Üks suur bränd pakub sulle väga head koostööd ja tahab kiitva postituse eest maksta väga palju raha. Tegelikkuses ei meeldi see toode sulle aga üldse. Kuidas käitud - kas pigem teed hea raha eest siiski positiivse arvustuse ära või kirjutad hoopis ausa arvustuse ning kaotad raha ja koostööpartneri?

Kirjutaksin ikka positiivse postituse, kuna kellegi jaoks on see bränd hea. Ma üritan alati mõelda kolmanda inimese vaatepunktist. Meil kõigil on oma arvamus, aga kui sa oled üsna tuntud blogija, siis ei saa olla klappidega hobune, vaid pead nägema laiemat pilti. Empaatia.
Kui kirjutaks mulle SOS-pillide firma ja paluks promoda, ma saadaks nad otse p**** ja kirjutaks väga negatiivse postituse. Ma pikalt mõtlen, kuhu kaevata selle reklaami peale, mis telekas jookseb. Kuidas see üldse legaalne on?

8) Mis on olnud kõige negatiivsem ja kõige positiivsem kommentaar läbi aegade sinu blogis? Kui palju läheb sulle korda (negatiivne) vastukaja, mida blogile saad? Kas võtad seda arvesse või ajad pigem ikka oma asja?

Positiivseid kommentaare ikka tuleb ja need kõik omamoodi on parimad, sest eks me kõik tahame, et aeg-ajalt keegi võõras meie ego paitaks.
Kuna ma olen koolivägivalda talunud, siis üsna noorelt sain elukooli ja õppisin selliseid mölakaid taluma. Oma blogisse ma solvavaid kommentaare üles ei lase, aga negatiivseid ikka. Kõigil on oma arvamus, kõik võivad seda avaldada viisakuse piires. Mäletan, et alguses tegi haiget, kui ma sain kommentaare, et olen kohutav ema oma lapsele. Ma olin siis ise ka haige ja see läks eriti korda. Kui keegi mulle praegu seda ütleb, siis ajab muigele. Aga ma kirjutan ausalt ka oma tunnetest, ma ei ninnunännuta oma elu, ma ei salli roosamannavahtu.

9) Kui isiklik on liiga isiklik? Kas on mõni teema, millest oled juba hakanud kirjutama, kuid siis otsustanud, et see on liiga isiklik ning oled jätnud postituse avaldamata? Kui jah, siis mis teema? Kui ei, siis kas sinu arvates on mõni asi kirjutamiseks liialt isiklik?

Mul on valmis kirjutatud üks lapsepõlveseik, siiani vaatan ja mõtlen, kas ma avaldaks selle. Ma ise vaatan tagasi ja naeran selle peale, aga on inimesi, kes ilmselt loevad ja mõtlevad, et mis siin naljakat on ja peavad mind vaimselt ebastabiilseks. Ilmselt võtan hoogu, et see avaldada. Äkki teen ära? Ma ei tea, mida ma kardan, ilmselt enda emale haiget teha. Ükski ema ei taha lugeda, et ta enda laps on selliseid mõtteid mõelnud.

10) Kas sinu päris esimene blogipostitus on kättesaadav? Millise tundega sellele tagasi vaatad? Ehk jagad ka meiega.

Mul on kõik eelmise blogi lood diskile salvestatud. Sobrasin ja sain hea seitse minutit naerda. Minu kõige esimene postitus oli reisist Amsterdami, kuidas ma oma esimese brownie ära sõin ja kui pilves ma olin.

Kuni 30.04 saab oma blogi Eesti blogiauhindade jagamisele kirja panna veebilehel eba.marimell.eu. Mais toimub rahvahääletus ning kõik saavad anda hääle oma lemmiku poolt. Tänavused Eesti blogiauhinnad jagatakse välja 16. juunil Tellisikivi loomelinnakus asuvas Vaba Lava teatrikeskuses. Üritus on mõeldud kõigile ja kohale on oodatud nii blogijad kui ka blogilugejad. Üritus on kõigile tasuta.