Lavastuskunstnik Kalju Kivi: „Kõige nürim oleks teha tööd, mis ei meeldi. Õnneks on kunstnikul vabadus jah või ei öelda.“ (1)

„Kui ma lõpetasin kaheksanda klassi, siis oli meeletu kihk kodust välja saada ja romantikuna tahtsin merele minna – viisin paberid merekooli, aga mu iseloomustus neile ei kõlvanud,“ naerab vabakutseline lavastuskunstnik Kalju Kivi (67), kes ei jätnud jonni. Tema pidi merele pääsema ja sinistesse kaugustesse seilama. „Mind praagiti kõikidest koolidest välja ning ega ma tea, mis oli selle põhjuseks, et ma mitte kuskile ei kõlvanud. Ma polnud komnoor, aga ma polnud ka mingit pattu teinud!“

Unistus merele minekust kippus vägisi käest libisema. Libiseski. Kutsekool number 3, kuhu ta vastu võeti, oli merendusest õige kaugel. „See oli raudteekool,“ muigab Kalju. „Mõtlesin, et eks vedur ole sama võimas masin kui laev! Õppisin seal kaks aastat ja omandasin vedurijuhi abi elukutse. Aga seal oli kohustuslik metallitöö õpe ning mul on III kategooria lukksepa paberid ka veel!“

Kalju, kes äsja pälvis Eesti-Soome-Rootsi mängufilmi „Igitee“ („Ikitie“) eest Soome filmiauhinna Jussi, taskud on diplomeid täis. Iseasi, kas ta enam saaks vedurijuhi abina päikeseloojangusse sõita. „Enam vast ei või,“ muheleb ta. „Tahtsin pärast kooli lõppu minna Valka, kus oli auruveduridepoo. Olen üks viimaseid auruvedurijuhi abisid Eesti vabariigis. Töötasin pool aastat auruveduri peal, oskasin külma veduri üles kütta ja temaga sõita. Praegu ma ilmselt enam ei suudaks seda teha. Rääkimata mootorvedurist.“