MARILYN JURMANI BLOGI | Hispaanias püüdis üks rase preili mult kavalusega kallist telefoni pihta panna (60)

Janno hoiatab mind pidevalt, et ära lehvita oma iPhone X-i nii suurelt igalpool, kuna keegi võib motikaga mööda sõita ja selle käest ära tõmmata. Jep, mul on iPhone X. Täitsa ise ostsin, ei andnud keegi tasuta ega ka kinkinud sünnipäevaks.

Mul on nende telefonidega alati olnud mingi veider suhe – olen alati mõelnud, et telefon on tarbeese ega viitsi väga nutta, kui keegi selle ära varastab või see katki kukub. Seetõttu olen alati valinud pigem mingi kasutatud vana telefoni.

Mu esimene telefon oli Nokia 3210 ja see oli omal ajal tegelikult päris kõva sõna – esimene antennita telefon. Ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, mis sellega juhtus, aga peale seda on mu telefonid olnud aina kapsamad – ema vana kasutatud banaan, ekspeika klapiga Samsung, sõbranna Ericsson jne.

Mingil hetkel, kui hakkasin ise raha teenima, ostsin endale mingi nutikama Samsungi ka, aga sellele mingeid äppe küll peale panna ei saanud. Lihtsalt oli puutetundliku ekraaniga. Ja siis... pärast sõbranna käest laenuks saadud iPhone 4 kasutamist kukkusin ka iPhone'i usku ning ostsin ise endale iPhone 5s-i. Kui sõbranna Teele (see laulja, kes beebiootel on), mind nägi, siis küsis, et kas ma olen endale lõpuks normaalse telefoni saanud. Sain aru, et minu “kasutan, kuni põlema süttib” moto on ka mu sõprade seas teada.

Igatahes pillas Janno enda telefoni porilompi ja tal oli uut vaja. Tegime siis sellise lükke, et tema sai minu vana endale ja mina ostsin endale uue. Ja no iPhone X-i ma tegelikult poodi ostma ei läinud, sest see on – olgem ausad –ülemõistuse liiga kallis. Aga just selle telefoniga ma sealt poest lahkusin. Mõtlesin, et see on beebisünni kink ja saan teha ilusaid pilte Rumist.

No ja jama ongi selles, et kuna ma ei ole harjunud väärtusliku telefoniga, siis ma ei kasuta seda alati kõige heaperemehelikumalt. Nii juhtus tänagi, kui istusime kohvikus ja üks rase preili tuli meie lauda raha küsima sildiga, kuhu oli midagi hispaania keeles kirjutatud. Ma olen tegelikult vahel neile raha andnud, aga seekord ütlesime millegipärast kohe ei. Midagi tundus valesti. Aga ta ei lahkunud, vaid küsis edasi ja muudkui tuli meile lähemale. See tähendab, et kohe täitsa külje alla ja hakkas viitama meie laual olnud oliividele, et kas ta võib neid võtta. Mõtlesin, et ega selles midagi halba ju ei ole, kui ta need oliivid ära sööb. Ja ta kummardus lauale juba üsna lähedale, samal ajal usinalt kogu aeg oma hispaaniakeelset silti meile näidates. Järsku midagi juhtus mu ajus ja ma viisin üks pluss ühe kokku ning nägin, kuidas ta oli juba jõudnud selle sildi varjus laualt haarata mu telefoni, et seda endale tasku pista.

Napikas! Rebisin telefoni talt käest ja kasutasin oma seda valjemat häält, millega väga palusin talt eesti keeles lahkuda, sest mulle ei meenunud selles ärevuses kohe, kuidas hispaania keeles “kao ära” öelda.

Mõtlesin jagada teiega seda lugu, et teaksite olla tähelepanelikumad, kui keegi tuleb kohvikus sildiga teie lauda raha küsima. Janno vastas muidugi sellepeale, et jajah, vana hea sildi-trikk.