Katrin PautsFoto: Teet Malsroos
Tele
28. märts 2018, 09:19

Katrin Pauts: avalikud küsimused EFTA žüriile ehk palun lõpetage häma! (14)

Auhindade valimise juures on oluline, et parimate selgitamise protsess oleks selge ja läbipaistev, arusaadav igaühele, keda see puudutab. Äsja jagatud Eesti tele- ja filmiauhindade korraldajad lubasid, et avalikustavad žürii, kui auhinnad on jagatud, aga tegelikult osutus see järjekordseks hämamiseks ja avalikuks tehti ainult kõige vähem huvitav pool žüriist. Miks te selget juttu ei soovi rääkida?

Olen endiselt segaduses, kas EFTA auhinnad, mis tundusid nii vajalikud ja oodatud, kui seda üritust meil viimaks korraldama hakati, on aus ja õiglane parimate selgitamine või lihtlabane telekanalite ühine turundusüritus (tuua oma saateid ja tegijaid korraks koos ekraanile). EFTA filmipoolt ma, muide, ei puuduta, sest sellega näib olevat korras – filmirahvas ei sõltu teleülekandeõigustest kuidagimoodi ja nende auhindu ei ole seetõttu tingimata vaja poliitiliselt korrektselt jaotada. EFTA suureline lubadus žürii pärast hääletust avalikuks teha jäi kahjuks poolikuks. Eile avalikustati ainult viimase vooru žüriiliikmete nimed ehk see, mis mind kui teletegijat isiklikult kõige vähem erutab ja huvitab – aga kes on need, kes said ülesandeks teha kolme nominendi hulgast lõplik valik? Seda ma tahan teada! Lõppžürii huvitab mind õige vähe.

Mul on konkreetsed küsimused, panen need siia kirja – kui ka vastuseid ei saa, siis lihtsalt mõtteaineks. Aga vastuseid ikkagi loodan, sest tunnen, et mul kui inimesel, kelles on tekitatud ootus, et meil nüüd ongi üritus, kus profižürii valib parimaid teletöid, on neile selgitustele ju ka kogu õigus. Teleinimeste töö on ju väga nähtaval, saateid võivad vaadata kõik Eesti inimesed – televaatajad, kellele on seda üritust serveeritud kui proffide valitud ausat ja õiglast pingerida. Seda otsekohesem ja lisaks mulle ka lihtsale televaatajale arusaadav peab olema selgitus, kuidas valiku tegemine käib. Mida aga päriselt arvan: kõige mõnusamaks ja ausamaks teleürituseks jääb ikkagi Kroonika meelelahutusauhindade pidu, mis on kunagise teleajakirja Nädal pika traditsiooniga auhinnapeo järglane. Seal valib lemmikuid rahvas ja kellelgi pole midagi kobiseda.

1) Kellest koosnes salapärane vahežürii, kes valis telekanalite esitatud „nominentide kandidaatidest“ kolm nominenti? Hoopis nende inimeste nimed huvitavad mind, mitte lõppzürii omad.

2) Mis põhimõtetel see žürii kokku pandi ja milline oli täpsemalt hääletusprotsess?

3) Kas iga žüriiliige peab ära vaatama kõik nomineeritud saated? (Kas ta vaatab kogu hooaja? Pisteliselt?)

4) Kui nn vahežürii peab jääma konfidentsiaalseks, siis mis ettekäändel? Kas seetõttu, et siis tuleks välja, et „nominentide kandidaadid“ oli ainult hämamine ja tegelikult esitas iga telekanal ise iga kategooria esikolmikusse oma valiku (eelistas üht oma tegijatest/produtsentidest/saadetest mingil põhjusel teisele)?

5) Kas vastab tõele, et samas kategoorias ei saaks ükski kanal mitut kohta isegi juhul, kui objektiivselt võttes ongi selles kanalis kaks või kolm parimat kandidaati neile kohtadele? (Siit jätaks, palun, kõrvale näitlejad, kes mängivad mitme kanali sarjades – see ei ole see, mida silmas pean.)

6) Kui viimasele küsimusele on vastus „jah“, kas tegemist on kompromissiga, mis tuli teha, et ikka kõik kolm kanalit soostuksid galat üle kandma?

7) Kui kahele viimasele küsimusele on vastus „jah“, siis kuidas saab tekkinud pingerida olla „parimad“? Kas sel juhul pole mitte tegu kokkulepete ja kompromissidega?

8) Miks on filmirahvas palju ausamas seisus kui telerahvas? Kas nii erinevatel põhimõtetel moodustunud nominentide puhul ei oleks õigem teha eraldi filmiüritus ja eraldi teleüritus?

9) Kas silmatorkavalt forsseeritud „kanalite solidaarsus“ ikka viib tegelikult ühtsuseni või hoopis lõhestab, kuna sel põhimõttel tekkinud valikud tunduvad ju paljuski imelikud ja ebaõiglased?

10) Kui isegi lõppvaliku teinud žürii esimees ei suuda adekvaatselt põhjendada/selgitada, kuidas tekkis tema ette iga kategooria kolm nominenti, siis kuidas on võimalik EFTA hääletust üldse usaldada?

11) Kas teile ei tundu, et kaks aastat solgutatud ja ümber reformitud (ning ilmselt uuesti reformimisele kuuluv) üritus kutsuti ellu liiga vara, kui korraldajatele ei ole veel praegugi endalegi selge, kuidas seda kõike teha nii, et tulemus saaks võimalikult õiglane? Haarati ehk liiga suur tükk, kui püüti televisiooni- ja filmiringkonda ning avalik-õiguslikku ja erakanaleid ühe vihmavarju alla koondada? Äkki ei olegi võimalik seda teha ja õigem olekski mitu üritust – filmiüritus, riigirahal toimetava ERRi siseüritus ning erakanalite auhinnad?

12) Miks on teleringkondade parimate hulgast automaatselt kõrvale jäetud väiksemad kanalid – ETV2, kohalikud venekeelsed kanalid, Tallinna TV?

Küsimused on toimetuse poolt vastuste saamiseks EFTA esindajale saadetud.