Olen EFTAde jagamisel kaks aastat kohal käinud ja olnud ka nomineeritud aasta teletoimetaja kategoorias. Ja hoolimata auhinnajagamisele osaks saanud massiivsest kriitikast, olen absoluutselt veendunud, et sellest saab asja.
Probleemid on lahendatavad
Tõsi, probleemid, mida kolleegid (arvamuse avaldamise vallas) Pauts, Kersna, Lang ja Raag välja tõid, on muidugi olemas, aga lahendatavad. Mõned neist lahendab aeg. Näiteks kujutage ise ette, kui tänavu hakataks esimest korda valima Eesti parimat sportlast. Žüriil oleks kindlasti suur kiusatus võtta Nikolai Novosjolovi individuaalse MM-hõbeda kõrval arvesse ka varem saadud kaht maailmameistritiitlit või Gerd Kanteri puhul olümpiakulda, kuigi valida tuleks ju 2017. aasta tulemuste põhjal.
Täpselt sama seis on praegu teleauhindadega, aga seegi mure läheb aastatega üle, samamoodi nagu virin, et auhindadel pole traditsiooni. Ärge muretsege, see tuleb!
Põhimõtteliselt on ju hea, kui parimaid telesaateid valivad Eestis telekogemusega inimesed (ja minu hinnangul võiks neid kõigis žüriides olla pigem rohkem kui vähem, kusjuures esimese asjana kutsuksin sinna kõik, kes seekord arvamust avaldasid), mitte Kroonika lugejad.
Teleauhindade teised probleemid on sellised, mida annab formaati veidi nikerdades parandada. On ilmselge, et ajakirjanduslikud saated peaksid võistlema omavahel ühes ja formaadipõhised telemängud teises kategoorias. Selge, et telerežii puhul on kümmekonna kaameraga otseülekanne ja paari kaameraga videosaade täiesti erinevad spordialad.
Ja kuigi EFTA edasi kestmiseks on ülioluline, et kõik suured telekanalid selle taga oleks, usun ka, et žüriile tuleks anda vabad käed selles, keda nomineerida, arvestamata, mis kanalis nende saated eetrisse lähevad või milliseid auhindu neile varem on jagatud. Asja mõte on ikkagi tunnustada seda, kes eelmisel aastal oma tööd kõige paremini tegi.
Viimane probleem laupäevase galaga oli, et ta oli lihtsalt liiga pikk ja minu plaan kohtuda toredate kolleegidega teistest kanalitest ei õnnestunud, sest kõik olid liiga väsinud ja näljased. Sellele on mul ka lahendus, millest loo lõpus.
Tugevad küljed
Enne tahan aga öelda, et EFTA-l on palju tugevusi. Esiteks on tegemist edetabeliformaadiga ja inimestele meeldivad edetabelid. Ikka on tore pärast vaielda, et kuidas saab keegi nii loll olla ja arvata, et asjad on nii, kui nad on ilmselgelt täitsa teistpidi. Oscareid jagati sel aastal 90. korda ja ikka tekitavad need enne ja pärast põhjalikku arutelu.
Teiseks on tegu üritusega, kus liigub palju kuulsusi, kes on ennast ilusasti riidesse pannud ja kelle näitamise kõrvale tehakse heal tasemel nalja. See meeldib telepublikule. Kui te ei usu, siis vaadake ürituse vaatajanumbreid.
Ja kolmandaks on see tegijatele endile võimalus korrakski teiste kanalite kolleege kohata, ilma et peaks õlg õla kõrval kellelegi mikrofoni näkku suruma. Teatavasti on see osa tele- ja filmitööst, mis ekraanile ei jõua, ülimalt väheglamuurne (kes ei usu, selle võin telemajja ekskursioonile viia), nii et üks selline õhtu aastas täitsa sobib meile.
Loo lõpetuseks jõuan pealkirjani ja minu jaoks EFTA kõige fundamentaalsema probleemini. Arvan, et EFTA-l ei peaks olema auhinnakategooriaid, nagu teletoimetaja, mille sisu pole võimalik hinnata. Asja idee – tunnustada ekraani taha jäävaid ameteid – on iseenesest tänuväärne. Aitäh!
Tegelikult ei tea aga mitte keegi, kes minuga iga päev ühes toas ei istu, kui palju ja millist tööd ma teen. Ja isegi see käputäis, kes on minu (loomulikult hiiglasliku ja geniaalse) panusega kursis, ei tea jälle, mida teiste saadete toimetajad teevad.
Nii et kuigi mul on raske seda öelda, pean tegema ettepaneku, et mulle EFTAt ei antaks. Kui tahta, et auhinnad oleks jätkusuutlikud, saab žürii hinnata ikkagi ainult asju, mida ekraanilt näha või kuulda on. Ja kui nii läheb, loodan, et saan – nagu ütleb Filipp Kirkorov – „ilusaks lõigatu ja lõbusakesena“ ka 50ndatel EFTAdel osaleda.
Kommentaarid